Eesti kann nordisch

Ma tean 20’ndates ja 30’ndates eluaastates eestlasi, kes elavad oma vanematega samas linnas ja mõnikord ka samas linnaosas, aga suhtlevad a la kord poole aasta tagant. See, et vennad ja õed omavahel ei suhtle, on ka päris tavaline. Ega see päris normaalne vist ei ole. Eelnevale lisaks on Eestis ka üks väiksemaid ‚household size‘ (leibkonna suurus?) maailmas. Ka see ei ole minu silmis väga tervislik. Ma ei propageeri ilmtingimata multigeneratsioonilist eluviisi, aga veidi rohkem kollektivismi võiks Eestis olla küll. Huvitav, kas Põhjamaades on ka sarnane lugu?

Aga noh… iseseisvus on ju khuul.

Sellises majanduses vanemate juurest välja kolimine ei tule kõne allagi!

Kui mul selline seis oli, siis oli valik kas maksta pool palka üüri ja kommude peale ning elada koos suvaliste inimestega (või näiteks mõni töökaaslasest joodik) või jätkata vanemate juures parema variandi tekkimiseni. Variant tekkis alles kolmekümnesena ja joppamise tõttu..

See on evolutsiooniline. Miks tahaks keegi elada kuskil külmas põhjas, kus suur osa aastast on sitt ilm? Meie. Ja soomlased ja teised sellised veidrikud siin põhjas. Meil on sisemine soov olla „eemal“ kõledas keskkonnas rohkem, kui soojas ja suure rahva seas, sest meie esivanemad tahtsid minna eemale ja olla kaugemal massidest. Ja põhjus on sama selles, miks paljud kolivad varem välja: me TAHAME olla eraldi, sest meie geneetilised soodumused on seda soodustanud.

See kas seda kritiseerida on hoopis teine teema. Las inimesed olla nii, nagu nemad ja nende lähedased kõige paremaks arvavad ja see, kui nad on „sinust“ teistmoodi, on täiesti OK.

Ma kolisin kodust välja alles 20ndate alguses ja siis tundus ka, et mulle juba aitab sellest ema ja isa käsuahelast ja tahan enda asja teha 😀 Ja ka siis tundsin, et kuidagi väga hilja – mu õde lahkus kodust esimesel võimalusel.