Irgendwelche Gedanken? Geht es sonst noch jemandem so? Kristi Saare teilte auf Insta mit, dass es sich bei dem Artikel um einen Teppich handele "Einheimischer entdeckt Anstrengung". Ist das so einfach?
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120431892/elame-korvuti-aga-eraldi-soprade-nagemiseks-tuleb-saata-kalendrilink
Von Routine-Platform-183
7 Kommentare
Vaeva tuleb näha, aga survestada ei saa, sest trotsist tõmbuvad inimesed nurka.
Vahel piisab täiesti ühest inimesest, kes teeb oma rida ja aeg-ajalt kaasab inimesi. Mul läks vanasse paneelikasse (oluline seisukohast, et kõik on „settinud“) kolimisest 15 inimeselise talgupäeva korraldamiseni 2 aastat.
Vaeva peab nägema.
Vanasti oli üks pall, üks küla. Või üks kultuuriüritus, üks küla. Nüüd on pall ja üritus igas majas. Iga maja on oma küla.
Aga selle sees saab midagi luua, ikka. Vaeva peab nägema lihtsalt.
Vb np parandaks et oleks vaja mõlemapoolset efforti, sest mul on inimesi keda olen nüüdseks aastaid proovinud saada hängima.
I guess I don’t get the hint.
SAMAS on inimesi kes on öelnud et on väga tänulikud et koguaeg kutsun neid (vist mingid vaimsed raskused et ei saa välja tulla)
Savi, mis see Kristi Saare ütleb. Vaese inimese edukas inimene. ( ei ole väga eduka portfelliga inimene ). Koolitaja pigem.
Ma olen täiesti loobunud sõpradest, kelle nägemiseks peab pool aastat ette päeva planeerima. Oleks siis tegemist mingite tähtsate äriinimestega jne, aga nad tegelevad mõttetustega. Kui uute kaardinate ostma minemine või jooga on iga kord tähtsamad kui spontaansed ideed sõpradega, siis pole ju tegemist väärt sõpradega. Põhimõtteliselt inimene on muutunud kalendri järgi töötavaks masinaks.
Kui oled muidu elus aktiivne, õnnelikus suhtes ja/või sul on perekond, siis ega väga (palju) sõpru ei olegi vaja. Minu jaoks on aeg limiteeritud ning iga sõprus on investeering, kuhu tuleb paigutada mingil määral aega. Kui sõpru on palju, siis tuleb aega neile pühendada üsna palju, seda muuhulgas iseenda ja oma perekonna arvelt. Sestap on ka nii, et inimesed veedavad pere loomise järel sõpradega vähem aega kui enne perekonna loomist. Vanemaks saades tuleb prioritiseerida, millised sidemed on väärt hoidmist.
On jäänud mulje, et inimesed, kes kurdavad pisarsilmi, et neid ei oota kuskil keegi ja nad on surutud nelja seina vahele, tegelikult vaatavad osavalt mööda suurest osast võimalustest olla kogukonnas, vähemalt proovida.
Osad püüdlikult ignoreerivad, leides endale palju põhjuseid, miks mitte minna vaatamagi linnaosa päevadele, kodukohvikute pärastlõunale, kohaliku pargi korrastamisele, kõrvaltänava garaažimüügile, raamatuvahetusele, õunamahla ühistegemisele, kogukonna spordipäevale (kasvõi appi teed jagama, kui sportija pole) ja nii edasi.
Ise ehitatakse see müür ja ise nutetakse, et müür on ja kuskil keegi ei oota. Tihti tuuakse põhjuseks, et ei tunne ju kedagi või pole infot. Osalejatest rõhuv enamus ei tundnud ühel päeval kedagi teistest ja infot tuleb otsida.
Tegelikult ongi lihtne. Kui keegi pidevalt leiab vabandusi, miks sinuga mitte asju teha, siis ta ei tahagi sinuga asju teha ja raiskad oma energiat. Elus on igal asjal prioriteet ja „pole aega“ tähendab „pole tähtis“. Ei ole mõtet pingutada sõprussuhte üle, kus sina oled pidevalt madala prioriteediga kastis.
Samas, soov aega planeerida on täiesti normaalne. Mõte, et kui mul tuleb tahtmine, siis peavad kõik hüppama, tundub veits ego. Täiskasvanud inimestel on enamjaolt mingid kohustused ja omad rutiinid. Et nagu asjad ei käigi 35 olles päris sama loogika järgi nagu 15 aastaselt.
Artiklist jäi ka mingit päris jama silma. Pole kunagi sellist aega olnud, kus naabrid rõõmsalt mingeid kogukonna pirukaid küpsetasid ja grupikallisid tegid. Vähemalt mina ei mäleta.
Aga kui sul on pere ja sõbrad (vb ka mitu erinevat sõpraderingi) siis kuidas see teisiti võimalik on? Mul paljudel sõpradel on lapsed ka, sellist asja, et kõigil on kõik õhtud vabad ei saa täiskasvanud inimeste puhul ju oodata, inimestel on hobid ka, ja paljud hobid on ikkagi kellaajaliselt piiratud mingisuguse grupiga, kui mul on ühes kindlas klubis pilates, mille eest ma olen ette maksnud, siis ega ma seda päris suvalt üle ei taha lasta, samamoodi ei hakka kooriproovi üle laskma, kuna esinemised tulevad ja oled osa meeskonnast. Linnas elades pole nagu väga realistlik ka sõpradele suvalt külla minna, kui nad teises linna otsas elavad, see on pigem selline maakoha asi, et käid naabri ukse taga küsimas, et kuidas tal ka läheb.
See artikkel mulle jättis veits sellise „elan linnas ja tahan sellega kaasnevaid valikuid ja hüvesid aga kogukonda nagu külas-alevis“. No ei saa neid kahte asju korraga. Et minu jaoks selline ootused ja reaalsus tüüpi probleem.
TLDR minu jaoks see on normaalne, et mul ongi kalender täis erinevaid sünnipäevi, lauamänguõhtuid, hobiseansse jne. Kui tuleb mingi improm mõte saab alati kuskil grupichatis küsida, kas keegi tahab ühes tulla, aga täiskasvanud inimene suudab iseenda ja oma pere seltskonnast ka rõõmu tunda.