https://www.err.ee/1609893979/2025-aasta-voib-tuua-kaasa-madala-sundimuse-rekordi
Die Zahl der Geburten in Estland könnte im Jahr 2025 auf ein Rekordtief sinken. Der 15-jährige Rückgang setzt sich fort und beginnt sich sowohl auf den Arbeitsmarkt als auch auf das künftige Wohlergehen auszuwirken.
Liegt das Problem, wie im Artikel beschrieben, am Vertrauen, am Geld oder an etwas anderem? Was denken Sie?
2025. aasta võib tuua kaasa madala sündimuse rekordi
byu/RebelKoschei inEesti
Von RebelKoschei
33 Kommentare
„Mare Ainsaare hinnangul on põhjuseks ebastabiilne olukord nii maailmas kui ka Eestis.“
Nad ütlevad seda seda umbmääraselt, sest umbmääraseid asju ei saa ju parandada seega pole mõtet üritadagi.
Tundub, et tegelikult “lahendust” kui sellist ei olegi, elatustaseme tõusuga langeb sündimus üle maailma. Rasestumisvastaste vahendite leiutamisega lihtsalt on nii läinud ja selle vastu võitlemine ilmselt liiga palju ei aita. Inimesed võivad ja küsimustikes vastata, et “ma ei tee lapsi sest raha pole ja ajad on ebakindlad” aga me ju teame kuidas sõja ajal tehti 10 last, elati ühes toas ja söödi kartulikoori. Majanduslikult on see muidugi suur põnts aga eks sisseränne aitab ja tuleb see üleminek üle elada, paari põlvkonnaga ehk olukord stabiliseerub.
Lisaks kindlustundele võib olla ka naiste eneseväärikus. Naistel on järjest rohkem võimalusi teha karjääri, rahaliselt üksi hakkama saada ja vajadusel lahkuda ebameeldivatest suhetest. Kui meil on aastaid olnud moto, et saa lapsi nii palju kui üksi jõuad kasvatada, siis miks ma peaks üldse enda kõrvale kellegi võtma kes mind ei toeta ja ei hoia. See ei pruugi olla laialt levinud, aga enda ümber märkan ma seda järjest rohkem. Naised ei taha rohkem lapsi, kui suhtesse astudes/last saades on või muutub mees ka lapseks. Et siis mina saan 1 lapse, aga kodus tegelikult kantseldan nagu kahte? Kindlasti on olemas palju toredaid mehi ja ma väga loodan, et selline olukord on pigem erand kui reegel, aga siiski on see mõju minu jaoks märgatav. Eriti kui peres võrrelda erinevaid generatsioone. 50+ vanused on olnud ühes abielus ja aastaid tegelikult õnnetud, aga naisel ei ole kunagi olnud võimalust lahkuda ja mehel on mugav kui keegi teeb süüa ja koristab. 20-30 vanused pigem on üksi kui sitas suhtes. See on kõigest minu tähelepanek ja võib olla on just mul õnnestunud selliseid olukordi rohkem näha.
Olles täiesti aus, siis poleks mul lapse vastu midagi. Aga kuna mul on töö, mis täiega meeldib siis on mul pidevalt tunne et lapse saamine hävitab mu “karjääri”. Võite rääkida palju tahes et midagi ei juhtu ja ebaseaduslik jne jne, aga mul on ikka hirm, et saan lapsega maha ja tööle naastes olen nagu taas alustamas uut tööd.
Peale selle pean veel treenima välja oma elukaaslast. Minu vanuses mehed (noormehed) tahavad minu kogemusest täiega last, aga nende kujutluspilt on lihtsalt mingi lilleline elu. Minu elukaaslane ei suuda enda järeldki korda hoida, aga “ei ei lapse eest ma hoolitsen”.
Reaalselt selline nagu karusell käiks hästi kiirest ringi ja ma proovin sellele peale hüpata.
Põhjuseid madalale sündimusele otsitakse nii ühest kui ka teisest nurgast, kuid minu hinnangul räägitakse vähe sellest võimalusest, et naised lihtsalt… ei taha? Või noh, seda tunnen vähemalt mina, kes ma olen parimas sünnituseas, lisaks langen välja mitmest muust takistavast kategooriast (mul on isiklik eluase, partner, lapsekasvatamiseks vajalik perekondlik tagala, teatud rahaline kindlustunne jne) ning lisaks ei oota riigilt mitte midagi, sealhulgas toetusi lapse kasvatamiseks, aga ma lihtsalt ei ole veel kunagi tundnud, et raseduse, sünnitusega ja lapse kasvatamisega seonduvad riskid ja raskused kaaluks üles võimalikud positiivsed tagajärjed.
Kas mulle meeldiks, kui olen 60 ja mul on äge täiskasvanud laps, kellega reisil käia, lobiseda ja koos veini juua?
Ilmselt küll. Aga arvestades, kui palju asju võib minna mitteplaanipäraselt ja et lastele ei ole õige muuhulgas asetada mitte mingeid ootuseid, reisin, pidutsen, magan kaua, naudin vaikust, teen oma armastatud tööd ja teenin raha ma pigem siis praegu.
Ning kui keegi küsib, et kes mu eest vanaduses hoolitsema hakkab, siis isegi oma hetkel olematut last armastan ma juba igal juhul nii palju, et kindlalt öelda, et mitte tema. Oma lähedastele ei tohiks panna seda koormust ja pigem elu jooksul läbi mõelda, kuidas saab vajadusel vanaduses endale hooldusteenust võimaldada.
sita sees paljunevad ainult kärbsed, mesilased lendavad paremaid tingimusi otsima, mitte ei hakka sita sisse taru rajama
Kõik sellised artiklid on kuidagi lihatööstuse hõnguga.
Majandusliku kindlustunde ja lapse saamise vahel on tugev korrelatsioon olemas. Laste saamine on tänapäeva ühiskonnas rikaste asi. Kuivõrd toetused jms ülekanded pakuvad tuge, siis päris probleem asub mu arust mujal. Fertiilsuskõver on ajas aina lamedamaks muutumas, sest noortel on tunne „aega on“ ja pere loomine lükatakse aina edasi. Pärast ükshetk enam aega pole.
Lisaks kõigele mis kirjeldatud on hulk mehi kes ei saa kunagi rohkem lapsi, sest nad on kogenud kuidas toimib kogu lastekaiste süsteem ja sellega seotud õigussüstseem.
Mehed ja naised ei ole kohtus võrdsed, neid ei kohelda kohtus võrdselt ja mehed peavad elama teadmisega, et naine võib mehe lapse elust välja lõigata ja mitte midagi ei juhtu… maksa elatist ja ole vait.
Mina unistasin noorena suuremast perest, pärast aastaid kohut, et ühe ainsa lapse elus püsida ei ole tahtmist seda kõike uuesti kogeda.
Lihtsalt ei viitsita ja samuti kardetakse kaotada olemasolevat
Boomerid ei saa aru, et maailm on muutunud. Enam ei saa elada, et üks kasvatab jalgpalli meeskonda kodus ja samal ajal on KÕIK ühest kuupalgast olemas.
Ütlen ausalt – mina ei taha rohkem lapsi sellepärast, et rasedaks jäädes muutub naine sisuliselt elavaks inkubaatoriks. Väheste eranditega on teiste inimeste ja meditsiinipersonali hoiak sisuliselt „peaasi, et lapsega korras on“. Ja see kestab kuni rinnast võõrutamiseni; täiesti ükskõik, kas sul on valus, paha või muud moodi ebameeldiv olla – suu kinni hoida ja edasi teenida. Eriti sünnitusega seotud protsessid ja elamus on ikkagi äärmiselt ebameeldivad ja naist vähe väärtustavad.
Õnneks on mul taastustase tehtud ja vanus juba sealmaal, et keegi enam ei arva, et peaksin lapsi saama. 🙂 Olen mõelnud kasupereks olemise või veidi vanema lapse adopteerimise peale, kui esimene tibu pesast välja lendab.
Paar mõtet mida olen mõelnud antud teemal…
Individualism – mõeldakse ainult endale, mitte rahvale. Mõnikümmend aasta tagasi oli veel inimestel päris tugev rahvuslik kuuluvustunne, hetkel enamusel poh, peaasi, et endal hea ja mõnus olla oleks…
Majanduslikud – vundamentaalsed asjad, näiteks nagu oma kodu omamine on tehtud praktiliselt võimatuks (siinkohal omamise all ei mõtle ma pangalaenuga ostetud kinnisvara, vaid seda, et reaalselt omad seda ja igakuu kellegile laenu ei maksa)… osadel ilmselt on isegi vajaliku summat pangast keeruline saada, kuna kinnisvarast on saanud investeerimisobjekt mitte kodu, mis on hinnad haigelt kõrgele viinud.
Ei leita sobivat paarilist – ootused paarilisele on kasvanud (või kvaliteet paarilisena on kahanenud). Näost näkku suhtlemist on vähem jms
Lihtsalt ei taheta/viitsita – elu on mugav, toidu saab kätte suht väikese vaevaga, arvutimängu jms tegevustesse saab oma aega kulutada tuhandeid tunde, nii, et ei saa arugi kuidas aeg lendab (väga yldistav) … miks siis mugavasse ellu mingi segavat faktorit tekitada ? 🙂
Sõbrannad pidevalt nutavad kui raske on ja ka mõni kahetseb lapsi. Paljudel ka mehed lasteks muutunud.
Ilma lapselasteta pensionärid pole tähele pannud, et nutaks. Päris palju oli neid Kariibi kruiisil. Pigem nutavad need, kellel lapselapsed ei käi külas, keda on palju. Hooldekodudest leiab neid terve hunniku.
Ilmselt on põhjuseid väga erinevaid. Kindlasti ka raha ja turvatunde küsimus. Paljud räägivad mingist karjäärist, mida nad teevad, saamata aru, et kui oled hea omas töös, see karjäär ei kao kuskile. Ja kui oled keskmine, siis see karjäär võib plaksust otsa saada. Seda on nähtud ju tuhandeid kordi. Siis oledki nii, et kõva keskiga, karjäär enam ei edene, noored värskemad kolleegid tulevad peale ja lapsi ka pole.
Aga ka muutuv mentaliteet on üks põhjus.
Olen umbes viiel viimasel aastal järjest rohkem kuulnud noorte suust, et lihtsalt ei taha lapsi, kuna ei taha enda hüvesid kuidagi kellegi teise vajadustega arvestades jagada. Ei taha ka seda vastutust, kisa, mähkmeid ja unetuid öid. Aga mida kõige rohkem kardetakse – kohustusi ja vastutust. Tahaks elada ainult endale. Kui ka akuutset rahapuudust pole, siis jagada ikka ei raatsi. Ja vastutus, kohustused, reeglid, sekelda mingite mähkmete, jonnihoogude, spordisusside, koolimurede või patsikummidega, kui mees tahaks arvuti ees õlut rüübata või naine sõbrannadega kuskile istuma minna. Aga ei saa alati. Äkki on keegi teine sinust tähtsam, keegi vajab rohkem hoolt, keegi tahab sinust pea kogu aeg midagi. Enam ei saagi ainult enda soove mööda toimetada! Kole lugu. Peamine on taeva pärast mitte kohustusi võtta.
Vastutus, jagamine ja kohustused on kolm peaaegu kõige suuremat ja õudsamat kolli.
Nimetagem seda kuidas soov on.
Räägin oma kogemusest. Mul on üks laps. See tänane üks on elu parim otsus üldse ja olen ülimalt õnnelik, et ta olemas on. Ilma temata ei kujutaks enam ettegi. Lapse tõttu pole midagi elus tegemata jäänud – pigem on selles suhtes isegi veel paremaks muutunud ja teeme neid asju koos. Ta on muutnud mu elu paremaks ning prioriteete samuti muutnud.
Aga miks ei soovi vähemalt hetkel teist last? Siin on kaks üleüldist põhjust. Üheltpoolt see mis ebakindlus, mis maailmas toimub. Hullud saavad võimule, tekitavad ebakindlust, Venemaa veel juurde. Teiseks, finantsiline pool. Saaks kindlasti suuremat elamist lubada, aga kuna see ebakindlus maailmas suunab mind veel rohkem säästma, raha alles hoidma, siis piirdun tänase elamise ja tingimustega. Ja kui maailm täiesti ära keerab, siis ühe lapsega on kergem, kui suurema pundiga. Jah, saan aru, muretsen liigselt ja võib-olla üle võlli. Aga sellist mu aju ja mõttemaailm töötab.
Eks valitsus peab rohkem makse tõstma ja uusi kehtestama et olemasolevat üleval pidada…..see küll halvasti ei lõppe.
Ühel poolt naljakas et selline hädaldamine ja samas eirata valitsuse vaenuliku perepoliitikat.
Lapsetoetused on meil ju iseenesest head. Võiks öelda isegi väga head. Lasteaiad, tervishoid tasuta. Samas siin on üks suur AGA. Miinimum palgaga inimesel on ikka päris raske. Eriti kui ei ole pärandusega saadud oma maja või korterit. Neil kes teenivad 1-2x keskmist on ju Lapsetoetused palgaga võrdsed ja ei saa kohe üldse kurta.
Inimesed ei taha sigida Eesti majandus ja geopoliitilistes tingimustes? Shocking.
Probleem on paljuski majanduses ja ideoloogias:
Üle mõistuse kinnisvarahinnad aastakümneid, MILLE SUHTES KEEGI MIDAGI ETTE EI VÕTA!
Majanduse lonkamine ja elukalliduse tõus, MILLE SUHTES KEEGI MIDAGI ETTE EI VÕTA!
Lastetuse propaganda ja suurperede mõnitamine!
Emigreerumise propaganda!
Ja nüüd julgetakse veel küsida? MIDA!
Riik on peale pannud kunstliku piirangu üle sündivuse vähendamiseks. Odavad ühetoalised korterid soodukaga 189000. Korterid perele 400000+. Mediaanpalga taluvuse piir 45000. Isegi odavamad Hiina elektriautod küündivad juba 30000.
Olen oma panuse andnud ja 2025 mitte sünnitanud, kavatsen ka 2026 sama trendi jätkata. Pole tänu väärt!
Ma ei leia praegu neid andmeid aga samuti on rekordvähe paarisuhteid, mis on pmts eeldus laste saamiseks. Ehk siis küsimus on pigem – miks noored ei suuda või ei soovi pikaaegses püsisuhtes olla? Pakun, et nõudmised kandidaadile on tõusnud nii naiste kui ka meeste poolt ning kui just seda “õiget” ei leia, siis pigem ollakse vallalised.
Millegipärast jäädakse alati kinni ainult sellesse, et kogu arv on väike ja ei mainita väga, et ka sünnitamisealiste naiste arv on väiksem kui näiteks 10 aastat tagasi. Lisaks on kummaline ka see, et alati tuuakse võrdluseks 1989 aastat kui eestis oli kõige rohkem sünde, jättes seejuures märkimata, et siis oli siin ka kõige rohkem sisse veetud immigrante ida piiri tagant.
Peamine probleem on ikka selles, et lastega pered ei saa autodega bussirajal sõita. JÄRVAN, LASE AUTOD BUSSIRAJALE NING PÖÖRA EESTI IIVE TÕUSULE! Nii tarka meest pole varem tüüri juures olnud 🥹
Palun, siin räägib sulle inimene, kes kogu selle andmestiku ja põhjused on läbi analüüsinud (ilma ideoloogilise soustita) – https://youtu.be/8u-NYRyDPrc?si=c3_gyEADgvWNPonz – kellele kanal ei sobi, siis valige omale sobiv, kus sama spetsialist sel teemal vestleb.
Megakorporatsioonid ja miljardärid annavad endast parima, et maa ressursid maksimaalse lühiajalise kasumi nimel võimalikult kiiresti ära kulutada, tulevik tundub kuhugi cyberpunk düstoopia suunas kalduvat. Ei näe erilist mõtet toota järglasi kannatama maailmasse, kus varad ja võimalused koonduvad üha väiksema osa inimeste kätte.
Kui sa oled matemaatiliselt ratsionaalne ja vastutustundlik, mitte hetkeemotsioonide najale toetuv noor kes on tööturule sisenenud pärast 2008 kriisi, siis ei ole selles trendis mitte midagi üllatavat.
Tahaks last, aga naine ei taha 🙃
mina arvan, et mingit probleemi pole. Lihtsalt surevad välja ahtrad naised ja mökud mehed – kes oma perekonna liine jätkata ei suuda või ei suuda hoomata eluringi toimimist. Ongi neid liiga palju tekkinud. Nende tupikuga lõppenud perekonna liinide akumuleeritud varad jagavad omavahel ära elujõulisemate geenidega perekondade lapsed. Loodusseadused. Eluringi.
Kindlustunde jutte ei usu, pigem on see mugav asi mida ettekäändeks tuua, tegelt põhjus sotsiaalmeedia liigtarbimine või mugavustunne, millest ei taha loobuda. Inimesed ei julge ausalt öelda, et „ei taha“, sest sellest võib saada sotsiaalseid miinuspunkte.
Huvitav on see karjääri argument. Mehena on mul üle 10a jooksul tipp nähtud ja range veendumus, et ma kunagi sinna ei pürgi. Samuti ettevõtjaks hakkamine, sest palgatööl olek ja 80% vaeva panustades on mõju vaimule kordades väiksem. Selle ajaga loob ka vajalikud kontaktid, et kui peaks aasta või rohkem puhkust võtma, siis on tõenäoliselt kuskil võimalik jätkata. Oma tuttavate ja sugulaste seas aga ei näe, et see paus naistel nii pikk oleks, pigem kas lihtsama tööga saab laste kantseldamise kõrvalt hakkama, või keerulisema töö puhul saab mehega jaotatud töögraafik. Sõpradega kokkusaamised on keerukamad, kuna peab planeerima ja vahest teistsuguste kellaaegadega arvestama, aga katkemist pole näinud veel oma sõprade seas, kes lapsed saanud.
Seega tundub kohati sotsmeediast kumavad hirmupildid, või tõesti on nii jaotunud ühiskond, et minu ümber pigem hoolivad inimesed, kes ei viljele materialismi.
Ise unistasin kunagi suurest perest, nii 5 last. Nüüd oleks juba ühe üle äärmiselt õnnelik. Lihtsalt raske ette kujutada pensionipõlve, kus ei veeda aega laste või lastelastega oma teadmiste ja oskuste edasikandmisega. Praeguse nägemuse kohaselt lõpetaks palgatööga 20a pärast. Tunduks nagu elu oleks mõttetu õppimine ja tarbimine teiste arvelt ja midagi tagasi anda ei saa. Olen suht allaandmise faasis, kuna viimase 3 aasta jooksul vaid ühel deidil käinud. Peab ajastu muutumist ootama.
Kui üldine arusaam on selline, et kelleltki midagi ei oodata ei tohi, siis kuidas peakski lapsi saama. Mehelt midagi oodata ei tohi, lapsi saagu naine vaid nii palju kui üksinda suudab kasvatada. Vanavanematelt midagi oodata ei tohi, tahavad äkki nautida vanadust ja reisida mitte lapsi hoida või muidu aidata. Lastelt ammugi midagi oodata ei tohi ei lapsepõlves ega tulevikus. Ma ei ütle et see on vale vaade, olen ju ise kasvanud samas väärtusruumis ja mõtlen ka nii. Aga selge see, et kui mehelt isaks olemist, sugulastelt abi, lapselt kodust pingutust, niisama tore olemist või abi tulevikus ülalpidamiseks oodata ei tohi, siis miks ma peaks lapsi saama ja sellega oma elu ainult meeletult keerulisemaks tegema?
Paarkümmend noort Somaalia perekonda aitaks lahendada probleemi ja muidugi võib kaaluda väiksemaid pensione isikutele kelle panus maksumaksjate tootmisele on olematu.