Ich bin kein aktiver Theaterbesucher, also ein bisschen ignorant. Es scheint manchmal seltsam, dass diese Theater wie Pilze wachsen, aber sie alle brauchen wie ständig Steuergelder. Warum kann es nicht wie jedes andere Unternehmen in einer normalen Wirtschaft funktionieren? Ich denke, dass Bühnenkunst konsequenter und gewinnbringender eingesetzt werden sollte. Serien, Filme, YouTube usw. müssen nicht unbedingt Hollywood-Qualität haben. Dennoch ist es weiterhin notwendig, auf der Bühne zu stehen und vom Geld der Steuerzahler zu leben.
Mida arvate sellest teatrite rahastuse jandist?
byu/Careless_Pea5088 inEesti
Von Careless_Pea5088
13 Kommentare
Lol, ära parem vaata kui palju toetusi saavad põllumehed.
Minu jaoks on ka väga kummaline turuolukord, kus nõudlus ületab pakkumist väga rämedalt. Piletiserverid tõmmatakse umbe, sotsmeedia on täis piletiküttimise teateid. Ja siis teatrid ise ütlevad, et ei suuda ära majandada ja vajavad lisaraha. Ma ei tea, äkki peaks neile 15-minutilise lühikursuse majandusest tegema vms?
On hea hulk kultuuri, mis on ühiskonna jaoks vajalik, kuid mis ei elata end ise ära. Näiteks raamatukogud. Väärtkirjandus, nii omaloodud kui tõlkekirjandus. Autorikino. Muuseumid. Keskkonnaharidus. Suur osa kunsti. Suur osa muusikat. Eestikeelne kõrgharidus.
Need annavad ühiskonnale ringiga tagasi. Inimesed saavad läbi lugemise või hariduse või kultuuri paremaks, ühiskond on rohkem lõimunud, mitmekesisem, huvitavam. Ja eeskätt – eestikeelne. Ning iga kultuurivaldkond vajab ka äärealasid, mis ei elata end ise ära. Eestikeelne luule kaoks ilma Kultuurkapitali toetuseta lihtsalt ära (või teeks seda ainult krüptomiljonäride naised, kel sissetulek mujalt).
Ehk – kui riigi toetust poleks ja kõik käiks vaid publikutulu pealt, siis eestikeelne kõrgkultuur lihtsalt kaoks, me tarbiks inglise- või venekeelset sisu. Maailmal oleks sellest ükskõik, üks rahvuskultuur vähem või rohkem.
Teatrite suvetuurid elavad vist hästi ja kuuldavasti on ka nende sisuline pool viimastel aastatel väga korralik olnud, lavastused on korralikud ja etendused müüakse välja. Kuid serva-alade teatrid vajavad toetust.
Kus see piir on, kust on mõistlik mitte-kommerts-kultuuri rahastada? Lihtsat vastust pole. Selleks ongi Kulka voorud ja antud juhul see teatrite komisjon. Ja on normaalne, et seal vaieldakse. Ning mõnikord läheb vaidlus lappama ja sekkuvad nii poliitikud kui ühiskond.
Nii et praegune avalik arutelu ei ole „jant“, vaid täiesti ootuspärane osa kultuurikorraldusest.
Iga teatritrupi iga soovi eI jaksa maksumaksja kinni maksta, see on selge. Aga 100% kapitalistlikule loogikale minna ka pole õige. Põhiseaduski ütleb, et kultuur ja lastekasvatus on kogu ühiskonna ülesanne, ka nende keda see personaalselt ei puuduta. Teatrist osa saamine (publikuna) võiks tõusta tähelepanu alla. Kui maksumaksja maksab, siis võiks nt olla mingi kogus id kaardiga isikustatud sooduspileteid, nt 1x aastas õigus saada 10-eurone pilet etendusele mingis teatris, mis on saanud maksumaksja rahastust, aga tavapileti hindu tõsta kohe 2-3x. Võibolla paraneksid siis nii rahaline olukord kui ka piletite kättesaadavus. 1x aastas saad käia 10 euro eest teatris ja ülejäänud korrad 100eur.
See skandaal tekkis, sest varem kurtsid teatrid, et kõigile antakse natukene hingitsemisraha, kuid piisavat toetust ei saa keegi, võiks mõned kõrvale jätta, oleks leem rammusam. Seda juttu võeti kuulda.
Kui klient palub ilma arveta, siis riik ei jäta muud valikut.
Mina kui väike projekti teatri juht, kes üldse toetust ei saa ega ka pole nõudnud. Pean ütlema, et kultuuri eluspüsimise jaoks on tegelikult Theatrumi ja teisigi vaja, sest muidu tekib suur oht, et inimeste kultuuripilt hääbub. Suured teatrid teevad rohkem haltuurat ehk monopoli jne.
Jah meil on teatrite üleküllus aga iga nähtud etendus jätab tulevikuks mingi jälje või seemne.
See kõik on muidugi selline sinisilmne ila mis ma just rääkisin aga sellegi poolest on ka Theatrumi sugust teatrit vaja. Teater püsib inimeste peal. Oskuste peal. Kõik peavad ära elama. Need inimesed teevad ikka ropult tööd… isegi garderoobi tädid.
Sest kultuur ei ole äri ja kapitalism ei ole kultuur. Riik investeerib loovatesse asutustesse, et tehtaks midagi, mis kannab edasi nii oskusi kui sisu, ka siis kui viis inimest tuleb vaatama on seal rohkem väärtust, kui ainult kassa. Iga kärpeaasta korral on kultuuri kõrvade kallal käärid esimesena ja heal aastal lisaraha saamise järjekorras viimane. Eks raske on otsustajate exceli tabelis ühiskonnale saadud väärtusele numbrit kõrvale panna, aga näiteks Soome muuseumikülastuse ja [vaimse tervise uuring](https://museoliitto.fi/en/news/study-perceived-well-being-related-benefits-of-finnish-museums-worth-hundreds-of-millions-euros/) näitas, et kasu ühiskonnale on oluline, ka siis kui see eelarvereal rahaliselt ei väljendu.
https://www.levila.ee/tekstid/millal-lohkeb-teatrimull
Kultuur on obv oluline aga need numbrid on muidugi päris korralikud … Ja kui osaliselt tundub et neid tehakse rahastuse süsteemi tõttu siis vb peaks süsteemis midagi muutma
Aga ma pole ekspert muidugi
Mina elasin vanasti praktiliselt teatris. Nüüd pole seal pikki aastaid käinud, sest mulle ei meeldi kohad, kus mind kutsutakse pahaks, üritatakse „paremaks“ õpetada ning kus aetakse muud võuk-jama ka. Teatris ei huvita mind „ahistatud“ inimgruppide eest võitlemine ja poliitkorrektsus.
Võtsin teatri asemele endale äriklassi. Pidžaamas kauglendude kapten oli nagu vana hea Vanalinnastuudio. Vist isegi parem. See muhe pilt jääb mulle viirastuma aastateks ning toob alati naeratuse näole.
Suhtun loomulikult igati positiivselt, kui Eesti Vabariik soovib mõnda mu kauglendude äriklassi piletit pisut doteerida. Jooksin kohe presidendi ja maksuameti juhi terviseks kaks klaasi šampanjat ning sooviksin neile pikka elu ja tugevat tervist. Kulka juhi terviseks söön juustu ja viinamarju. On väga kultuursed toidud ning need seatakse taldrikule väga maitsekalt. Tihti lisandub neile kaunis kuivatatud aprikoos, kreeka pähklike jms.
Teatrid – nii nagu nad praegu on – käigu aga otseteed põrgusse! Mingit raha säherdustele inimeste alandajatele vaja ei ole.
Ausalt öeldes täiesti ükskõik
Teatriharidust saanud ja suurkoolis käinud näitlejad tihti ei sobi otse hüppama telesse ja filmi. Nende kool ja maneerid on ikka mõeldud lavale publiku ette kus ei ole kolme eri kaamerat igas nurgas nende sõna püüdmas.
Kui nüüd teatrit teha turutingimustes siis üsna varsti jäävad ainult „tordiga näkku ja jalaga tagumikku“ komejandid püünele. Ja siis on kiire tulema aeg kus vanad enam ei mäleta kuidas kultuuri teha ja uuseestlased enam ei tea ega vaja seda.
Vastukaaluks ka nüüd mainin ära, et teatris käimine on ikkagi küllaltki kitsa ringi inimeste meelelahutus. Ei, sunniviisiliselt Vanemuisesse viidud Lasva valla õpilased ei lähe arvesse, seega see ring on üsna piiratud. Keskmist inimest ka absoluutselt ei huvita mis on ERSO järgmise hooaja kavas, saaks ka ilma pasunateta lappida kohalikku teed selle raha eest.
Pole ammu enam raha teatris käia siis suht suva aga mingid päris suvakad “teeme teatrit” grupeeringud peaks ilma riigi rahata hakkama saama