Es ist seltsam, nach der Sprache zu fragen, „warum“ etwas ist/nicht ist, aber was könnten die Gründe dafür sein, dass wir das Wort „Brüder“ im Allgemeinen nicht verwenden? Vielmehr sagen wir Brüder-Schwestern. Heutzutage ist das nicht einmal unnötig – so wie „lell“ und „siste“ speziell die Geschwister des Vaters bezeichnen. Z.B. „Geschwister“ ist im Englischen völlig üblich.
https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%95ved
Von Double-decker_trams
13 Kommentare
Kole ja kunstlik sõna. Muidu nõus, et võiks olla lihtsalt üks sõna vendade-õdede jaoks tavakasutuses
Idiootne sõna, keel juba niigi solgitud.
Õved on uussõna, mis muutus minu jaoks kohe unarsõnaks. Õved kõlab minu jaoks õõvastavalt. Või siis nagu mingi meditsiiiniline probleem, et näed, näkku on puberteetikul tekkinud lausa mädased õved.
Minu jaoks kõlab natu keegi tahtis kirjutada „õed“, aga tegi väikse kirjavea. Ja kui ma kuulan õved, siis tekib ka kohe tunne, nagu oleks mingid „erilised“ õed, näiteks kaksikud õed vms, aga mitte õed-vennad. Või äkki mingi lõuna-eesti murre õdede kohta
Erialakirjanduses levinud sõna, kõnekeeles mitte. Nagu väga palju sarnaseid sõnu.
Mitte keegi ei keela ka edaspidi vennad-õed või õed-vennad (minu meelest levinum) öelda.
Äkki sellepärast et lapsi pole /s.
Tegelt kasutatakse küll, genealoogia tekstides. Jääbki ilmselt teadusterminiks. Peale selle vennad-õed kõlab ilusasti!
Õnned!
Olen püüdnud kasutama hakata, sest tüütu seletada „minu õde ja vennad“. See nagu kutsub täiendavaid küsimusi küsima mu osaliselt kärgeperlise struktuuri kohta mis läheb teemast mööda.
Pole elu sees kuulnud kedagi kes kasutaks ka lell või sõtse.
Need nagu mingid võro murrakud.
Ma ei tea, ma kasutan küll. Naljakas lugu tuli ka meelde – kirjutasin kunagi ~15a tagasi kirjandisse „õved“, õpetaja tõmbas maha ja pani küsimärgid juurde.
Kasutan pidevalt, sest nad on olemas. Väga paljudel ei ole.
Mu arust kehv tuletis mitmel põhjusel.
(1) Suupäratu ja vormiõpetusliselt „ebaeestilik“; mh vaistlikult selgusetu, milline on ainsuse vorm ja kuidas see käändub; kui *õve*, siis peaks ilmselt käänduma nagu *lõve* (16. tyyp: nim. õve, om. õve, os. õvve ja õvesse), aga emakeelset kõnelejat segab vale-eeskujuna sõna *rõve* (om. rõveda, os. rõvedat) ja vähemalt minu vaist eeldab „ebaloomuliku“ *õve* asemel ainsuse nimetavaks pigem vormi *õvi* (om. õve, os. õve).
(2) Osist vend/vennad märkiv *v* on selles „kimäärsõnas“ liiga „väikese kaaluga“ – nii sõna esitäht kui ka käändevormid seostuvad palju enam õega/õdedega, mis ei tule kasuks koondmõiste mõistetavusele; kombinatsioonina oleks mu arvates paremini „loetav“ pigem võdi (mitm. võdid), sõli [sõsar + veli] (mitm. sõlled) vms. Aga konstrueeritu asemel oleks yldse parem mõni omatyveline uussõna, mis suupärasem ja paremini käänatav.
ma ple kunagi neid sõnu kuulnud