Die wirtschaftliche und soziale Kluft unter der estnischen Jugend beginnt sich zu vertiefen. Rentengeld wird abgezogen – aber zu welchem Preis? Die Art und Weise, wie manche junge Menschen das Geld verwenden, das sie erhalten, ist besorgniserregend. Während durchschnittlich 13 % der Auszahlungen der Säule II für Kartenzahlungen ausgegeben wurden, waren es bei Jugendlichen 27 %. Das bedeutet, dass ein Drittel des Rentenguthabens junger Menschen einfach fürs Einkaufen ausgegeben wurde. Gleichzeitig ist ein anderer Teil der jungen Menschen sehr daran interessiert, langfristig zu sparen und zu investieren. 42 % der jungen Menschen sind an langfristigem Sparen und Ruhestand interessiert, und 57 % sind daran interessiert, mit dem Investieren zu beginnen. Auch der Anteil junger Menschen unter den Wohnungsbaudarlehensnehmern ist gestiegen.
https://epl.delfi.ee/artikkel/120413544/triin-jalakas-noorte-seas-kasvab-majanduslik-lohe-osa-teeb-tarku-otsuseid-osa-voitleb-ellujaamise-nimel
Von Rattaterrorist
5 Kommentare
Paraku on palju neid kes „elavad päev korraga“, naiivselt usutakse, et küllap homme on parem.
Ma mõistan neid, kes võtsid rahad välja, et osta omale kodu – pensionieas üüri mitte maksmine on juba suur võit.
Ainult tekib küsimus, et kas see kunagi on siis kuidagi teisiti olnud? Tõenäoliselt on evolutsiooni algusest peale olnud, et „osa teeb tarku otsuseid, osa võitleb ellujäämise nimel“.
Kuna pensionisüsteemi tänasel kujul tulevastele generatsioonidele enam ei ole, siis valmistatakse juba eos noori ette ise vastutust võtma ja loomariigis hakkama saama. Ka riigipeadel ei ole tegelikult veel aimu, kuidas inimesed tulevikus hakkama saavad, sest pole ju reaalne, et kõik säästavad, investeerivad, spekuleerivad aktsiaturgudel ja teevad muidu häid otsuseid, et vanadusepõlves oleks rahapada olemas. Trend on igaljuhul selline, et see põgus periood „Ameerika unistust“, kus ühe inimese palk ostis keskmisele Lääne elektrikule või poemüüjale kodu, auto ja toitis ka mitu last ära, on ammu läinud. Eestlased elasid tollel perioodil muidugi hoopis teises reaalsuses.
Ühest küljest on see alati nii olnud, teisalt on tänapäeval ahvatlusi rohkem ja ka algkapitali mingiks “normaalseks” eluks on kohati suuremat vaja kui meie vanemate põlvkonnal.
Ma saan inimlikust vaatepunktist aru ka neist, kes tahavad elada praegu ja täna, mitte homme ja millalgi hiljem. Eriti kui su palk on väike ja iga suurem probleem viib su säästud tagasi nulli. Siis tundubki säästmine mitte päris mõttetu, aga pidevalt selline nullist-nulli – alustad nulliga, kogud, siis tuleb probleem – katkine auto, pesumasin vms – ja oled nullis tagasi.
Meie rahvale pole säästmine ka alati loomuomane, sest pikka aega polnud lihtsalt mida säästa ja instrumendid kuhu säästa, ei olnud tegelikult sobilikud, raha söödi ära või muutus väärtusetuks (nagu need lastekindlustused vms).
Nt Soomes, Rootsis, Saksamaal, Hollandis – seal on pikaajaline säästmise ja investeerimise kultuur. Mitte otseselt nii, et koolis õpetatakse, aga lapsele õpetatakse, et pane mingi 10% sissetulekust X kohta. Nende X koht on tihti head fondid, sh ka juhitavad fondid pole neil tihti halvad, ja paljudel, kes seda järgivad, raha kasvab. Nad elavad oma tavalist elu. Mõni lausa nii, et nö lisaraha tuleb nendele eelnevast põlvkonnast ja nende investeeringutest, nemad ise investeerivad järgmisele põlvkonnale jne.
Meil pole seda kombestikku veel juurdunud. Teisalt on ka see, et raha ongi vähe ja seda kulub palju.
Väiksema palgaga kogud sa neid “vajalikke” fonde ikka tükk aega.
Nt mul on see meelerahufond, aga mina kutsun seda “jäin töötuks või elukoht uputas/põles maha” fondiks – seda raha ma pesumasina jaoks ei kasuta. Pesumasina jms jaoks on teine fond, mis on lihtsalt mõnisada eurot, aga väikese palga kõrvalt korjab minusugune inimene seda mõnisada eurot mitu kuud. Mõni suurema palgaga võib-olla investeerib IGA kuu sama summa, mida mina korjan 6 kuud või kauem.
See aga tähendab, et ka sellise inimese riskitolerants või risk raha kaotada on väiksem. Kui tema kaotab 1 kuu raha ja minu jaoks on see 6 kuu raha, siis on vahe küll sees.
Ei ole raske siis mõista neid, kes löövad käega ja mõtlevad, et ah parem naudin praegu elu, sest võib-olla vanana ei teegi midagi. Neid pensionäre on küll, kes usuvad, et kui pensionile jäädakse, siis hakatakse reisima ja tegutsema, aga tihti on nii, et siis ei luba nt tervis enam seda teha või ka siis pole raha või tuleb surm üldse liiga vara ja ootamatult.
Eks see majanduslik seis ole tõesti selline ajas kasvav väljakutse. Mul piisas ühest erakorralisest hamba murdumisest millele vaja krooni peale ja siis pärast veel haigusleht kuna käidi haigena kontoris, et 2-ks kuuks viia end „palgapäevast palgapäevani“ seisu.
Napilt saavad kohustuslikud kulud kaetud. Jah, on oma kodu aga laen vajab maksmist ja laps kasvatamist seega elan periooditi palgavaeselt. Endale enne jõule midagi üle ei jää kuigi II sammas tiksub, makset sinna ei raatsi tõsta, sest vaja koguda jälle tilkhaaval meelerahufondi sarnaste juhtumite jaoks nagu see hamba lugu mul.
Koormust ka tõsta ei saa, sest see läheks juba une arvelt igal õhtul lisaks kodukontorit teha. Läbipõlemine terendaks.