Junge Menschen entscheiden sich nicht, weil sie kein Interesse daran haben. „Wenn wir ihnen keinen Grund geben, die Politik ernst zu nehmen, werden sie es nicht tun“

Ma olen täheldanud korduvalt ja seda ka väga intelligentsete inimestega rääkides, et „valimine ei muuda midagi“. Ning ühel konkreetsel juhul, pärast põhjalikumat uurimist, sain vastuseks enam-vähem järgneva: „mina andsin hääle erakonnale x, aga võimul on hoopis erakonnad y ja z, kuidas see siis demokraatia on?“. Pidingi seletama, et demokraatia tähendabki seda, et ühel inimesel (s.h sina kallis sõber) ei ole ainuvõimu. Vaid sa jagad väikest killukest võimust koos ülejäänud ligi miljoni hääleõigusliku elanikuga.

Meil on paljudel idealistlik unistus, et kui poliitik osutub valituks, siis ta läheb ja teeb ära need asjad mis ta on lubanud teha. Tundub ju erakordselt mõistlik eeldus.

„Probleem“ on selles, et me ei vali diktaatorit. Me valime riigikogusse 101 ja KOV volikogudesse üle tuhande esindaja, kes peavad siis omakorda omavahel leidma ühisosasid, tegema kompromisse või siis niisama opositsioonis istuma. Meie poliitiline süsteem on ehitatud üles selliselt, et otsuste tegemine on mitme-sammuline protsess, paljudel osapooltel on sõnaõigus ja tihti ka vetoõigus.

Ehk siis poliitika ei ole otsustan-ja-teen. Poliitika on nügimine. Pidev nügimine. Nügida poliitikat sinna suunda kuhu sina tahad et see peaks liikuma. Ja neid nügijaid on sadu tuhandeid. Mõni nügib tugevamini, teine nõrgemini, lihtsam on nügida sinna kuhu enamus nügivad. Aga suure tahtmise, järjepidevuse ja mõttekaaslaste leidmisega on võimalik seda miljonipealist rahvast vaikselt enda jaoks õiges suunas nügida.

Täna algasid kohalikud nügimised. Minge nügima!