Näe nalja. Usumees samuti woke kommunistiks hakanud oma „kaasava hariduse“ roosa sousti ja Paulo Freire tsiteerimisega. Või äkki venelasena nagu agent Stirlitz Eestile sitta keeramas?
Kaine mõistuse jõud on haridus-sfääris täiesti kaotanud.
leebe_friik on
> Kui seda suhet määratleb võim – hoiak „mina tean kõike, lapsed ei tea midagi“ –, ei ole kaasav haridus võimalik.
Ei tea mis on „kaasav haridus“ ning kellele see on kasulik, aga tüüpiliselt kool on jah sedasi mõeldud, et õpetajad õpetavad lapsi.
Minesweep2020 on
Algab õlenuku retoorikaga: tänapäeva õpetaja tahab õpilase üle domineerida ja õpetamise eesmärk on saada õpilane õpetaja jutt (peast) järele kordama. Ülejäänud tekst siis maadleb selle õlenukuga.
Muidugi võiks lastega tunnis, nagu võrdne võrdsega, laulda käest kinni kumbayat — Kui elu oleks igavene ja õppimist võiks alati alustada siis, kui on tuju ja huvi. Tegelikult on meie aeg üürike, aju kõige õpivõimelisem periood veel üürikesem, sest kui lastele ei anna edasi inimkonna kogemusi, teadmisi ja oskusi, siis on tulemuseks kultuurikatkestus. Lastel ei teki ilma juhendamiseta isegi mitte kiviaja tasemel oskusi (hüti püstitamine, küttimine, korilus). Tahaks ikka, et tänased lapsed suudaksid tulevikus hallata meie kanalisatsioonisüsteemi, lennukeid, ravimitehaseid, kombaine, teatreid ja nii edasi.
euphoricscrewpine on
Vangla ei pea olema, aga õppimine kui rutiin paratamatult ei saa keskmise õppuri jaoks olema ka nauditav protsess, just nagu keskmine täiskasvanu ei armasta oma igapäevast tööd. Iga tulemuse hind on distsipliin ja vaimne või füüsiline pingutus. Enamik inimesi, seda ennekõike tänasel Tik-Toki ajastul, sellist pingutust esimese prioriteedina ei teeks.
NefariousnessPlus292 on
Minu meelest on oluline, et nii haridusfilosoofid kui ka teised aktsepteeriksid ja austaksid Eesti Vabariigi eesmärki (eesti rahvus, eesti kultuur, eesti keel). Eestlaste koolid peavad jääma eestlaste koolideks. Sinna pole tarvis kaasata venelasi. Venelased lämmatavad eesti rahvust.
p.s. Olen nõus kihla vedama (sest võidaksin kihlveo), et see arvamus ei ole sada protsenti autori kirjutatud. Keegi vaatas teksti üle ja parandas vead ära. Miks peab aga autoriga samas klassiruumis olema isik, kes sellist ülevaatust ei vaja? Mõttekoht?
Teras80 on
Kodanik haridusfilosoof on elus ühe aasta olnud inglise keele õpetaja Rocca Al Mare koolis, pool aastat HARNOs.. ja kogu ülejäänud karjääri on rajanud teoloogilisele targutamisele väga väheste publikatsioonide arvuga, sh populistlikel teemadel: [https://www.etis.ee/CV/Igor_Ahmedov/est/](https://www.etis.ee/CV/Igor_Ahmedov/est/)
Üldiselt ei tundu nagu tähelepanu väärivat.
Leave A Reply
Du musst angemeldet sein, um einen Kommentar abzugeben.
6 Kommentare
Näe nalja. Usumees samuti woke kommunistiks hakanud oma „kaasava hariduse“ roosa sousti ja Paulo Freire tsiteerimisega. Või äkki venelasena nagu agent Stirlitz Eestile sitta keeramas?
Kaine mõistuse jõud on haridus-sfääris täiesti kaotanud.
> Kui seda suhet määratleb võim – hoiak „mina tean kõike, lapsed ei tea midagi“ –, ei ole kaasav haridus võimalik.
Ei tea mis on „kaasav haridus“ ning kellele see on kasulik, aga tüüpiliselt kool on jah sedasi mõeldud, et õpetajad õpetavad lapsi.
Algab õlenuku retoorikaga: tänapäeva õpetaja tahab õpilase üle domineerida ja õpetamise eesmärk on saada õpilane õpetaja jutt (peast) järele kordama. Ülejäänud tekst siis maadleb selle õlenukuga.
Muidugi võiks lastega tunnis, nagu võrdne võrdsega, laulda käest kinni kumbayat — Kui elu oleks igavene ja õppimist võiks alati alustada siis, kui on tuju ja huvi. Tegelikult on meie aeg üürike, aju kõige õpivõimelisem periood veel üürikesem, sest kui lastele ei anna edasi inimkonna kogemusi, teadmisi ja oskusi, siis on tulemuseks kultuurikatkestus. Lastel ei teki ilma juhendamiseta isegi mitte kiviaja tasemel oskusi (hüti püstitamine, küttimine, korilus). Tahaks ikka, et tänased lapsed suudaksid tulevikus hallata meie kanalisatsioonisüsteemi, lennukeid, ravimitehaseid, kombaine, teatreid ja nii edasi.
Vangla ei pea olema, aga õppimine kui rutiin paratamatult ei saa keskmise õppuri jaoks olema ka nauditav protsess, just nagu keskmine täiskasvanu ei armasta oma igapäevast tööd. Iga tulemuse hind on distsipliin ja vaimne või füüsiline pingutus. Enamik inimesi, seda ennekõike tänasel Tik-Toki ajastul, sellist pingutust esimese prioriteedina ei teeks.
Minu meelest on oluline, et nii haridusfilosoofid kui ka teised aktsepteeriksid ja austaksid Eesti Vabariigi eesmärki (eesti rahvus, eesti kultuur, eesti keel). Eestlaste koolid peavad jääma eestlaste koolideks. Sinna pole tarvis kaasata venelasi. Venelased lämmatavad eesti rahvust.
p.s. Olen nõus kihla vedama (sest võidaksin kihlveo), et see arvamus ei ole sada protsenti autori kirjutatud. Keegi vaatas teksti üle ja parandas vead ära. Miks peab aga autoriga samas klassiruumis olema isik, kes sellist ülevaatust ei vaja? Mõttekoht?
Kodanik haridusfilosoof on elus ühe aasta olnud inglise keele õpetaja Rocca Al Mare koolis, pool aastat HARNOs.. ja kogu ülejäänud karjääri on rajanud teoloogilisele targutamisele väga väheste publikatsioonide arvuga, sh populistlikel teemadel: [https://www.etis.ee/CV/Igor_Ahmedov/est/](https://www.etis.ee/CV/Igor_Ahmedov/est/)
Üldiselt ei tundu nagu tähelepanu väärivat.