Ziemlich interessante Lektüre:
Der litauische Exportsektor ist vielfältiger als unsere. Die Regierung hat bereits begonnen, aktive Industriepolitik zu verfolgen und konnte den Sektor neuer Technologien diversifizieren. Unsere Innovation blieb jedoch in vielerlei Hinsicht, zentriert und inspiriert vom estnischen E-Government-Mythos. Die Litauer hatten keine Angst, in kritischen Momenten Kredite auf Kredite zu kredigen, und nutzten viel effizienter, um in Infrastruktur, Bildung und Wissenschaft zu investieren. Wir hatten jedoch jahrzehntelange Fetischismus.
Wenn es zusammengefasst wurde, hoffte Litauen viel weniger freien Markt "auf der unsichtbaren Hand" Und die Regierung nahm eine viel Aktivistische Haltung in der Entwicklung der Wirtschaft ein. Aber wir haben diese Einstellungen geglaubt "Der Markt setzt alles ein" Und "Der Staat darf nicht in die Wirtschaft eingreifen" (Dies hat uns in den neunziger Jahren erfolgreich gemacht), wir werden uns drei Jahrzehnte später auf dem Thron des Ostsee -Führungsleiters halten.
Am bemerkenswertesten ist, dass in Estland praktisch keine ernsthafte Debatte über den Erfolg Litauens und seiner Ursachen geführt hat. Vielmehr gibt es zuversichtlich, dass wir bald unseren ersten Platz wiederherstellen werden. Wir vermeiden unangenehme Fragen zur möglichen Erschöpfung des früheren Erfolgsmodells in Estland. Vielleicht lohnt es sich erneut, sich an die goldenen Worte von Toomas-Hendrik Ilves zu erinnern: "Was uns hierher gebracht hat, wird uns nicht mehr ertragen".
https://www.err.ee/1609776444/tonis-saarts-kuidas-leedu-meist-ette-laks
Von EstonianLib
4 Kommentare
Kokkuvõtvalt:
Samal ajal kui Eesti poliitikud kandsid bravuurikaid värvilisi sokke ning kelkisid juba iganenud Skype’ist ja kümnendite tagusest Tiigrihüppe projektist investeeris Leedu tasa ja targu oma tööstusvõimekusse ja kutsus ligi välisinvestoreid, kes muuhulgas tõid endaga kaasa kõrget väärtust lisavad tööstusharud.
See, et riik majandusse kuidagi sekkuda ei või on täiesti iganenud teadmine. Teised riigid ei looda “nähtamatule käele”, mis kõik korda teeb ja rikkuse õuele toob.
Kahjuks Reformierakond ei ole sellest siiamaani aru saanud. Loodetakse, et majanduskasv tuleb täiesti iseenesest, peab vaid ootama.
Ootamatult kaua läks aega, et sellised arvamusartiklid ilmuma hakkaksid. Vahepeal tekkis juba kõhe tunne, et soovmõtlemine on suurema osa ühiskonnast üle võtnud ja siiralt usutigi, et hoolimata väga viletsatest majandusnäitajatest on Eestis kõik õigesti tehtud ja kõik majandusmured tulevad väljast.
Eesti ei ole paraku maha jäänud mitte ainult Leedust, vaid on sel kümnendil vaesunud suurema osa maailma suhtes, sealhulgas kõikide teiste EL-i riikide suhtes. Seda olukorras, kus me oleme juba EL-i keskmisest oluliselt vaesemad. Ka selle aasta olematu majanduskasv tähendab sama trendi jätkumist. Selle tunnistamine ei muuda meid vaesemaks, vaid võimaldab tõdeda, et tänane majandusmudel, mis on suuresti Reformierakonna nägu, on täiesti umbe jooksnud. Jaburad võrdlused 90ndatega seda ei muuda.
Selle taustal on oluline välja uurida, mis on valesti läinud. Millistes sektorites on majanduslik mahajäämus eriti suur ja mis võiksid olla potentsiaalsed lahendused. Kohe kindlasti ei aita kuidagi kaasa see, kui süüdistada inimesi selles, et nad stagnaajastuga rahule ei jää (mis on olnud selle valitsuse ilmselt kõige sagedasem retoorika).
Huvitav, kas tal on parukas või lasi juukseid siirdada?