Tagasi 2010aastasse seal oli õpetajatel minumäletamistmööda suht normaalne autoriteet ning süsteem pigem moistil (olin õpilane tol ajal seega lähtun sellest)
uupalrak on

wumbahi on
Õpetajana olen nõus.
Minu jaoks pole õpetaja amet kunagi n-ö „unistuste amet“ olnud aga teatud tingimustel kannatab teha aga viimased aastad järjest raskem midagi positiivset leida. Seal eesotsas tegeletakse täieliku mõtetusega. Mingid akna lingid ja muru pikkus. Ma pole väga hiline lõpetaja ja kahjuks õnnestus ka ülikoolis saada seda n-ö kaasava hariduse paska. Õppejõud kes õpetavad, et kõigil peaks tunnid hea olema aga nende tunnid olid kõige jubedamad üldse. Jumal tänatud, et koroona tuli ja zoom natukene päästis aga nad suutsid seal olemise ka ebamugavaks teha. Lisaks kui elukauged nad on ja reaalsest kooli elust ja toimimisest ei tundunud midagi teadvat.
HEV õpilaste osakaal suureneb ka meeletu kiirusega. Rohkem aega läheb nende dokumentatsiooni täitmisele kui tunni ettevalmistusele – ja ma olen liikumisõpetaja.
Võõrkeelsed, ka ukraina õpilased; jämedalt öeldes lihtsalt nõrgad ja saamatud kellega lapsevanem kodus vist üldse ei liigu kunagi kui kolmandas klassis koordinatsioon mõttes ei suuda soojendus harjutusena põlvetõstejooksugi teha jne jne – on sellised „tavalised“ näited juba.
Üks hullem näide eelmisest õppeaastat on mul üks teise klassi õpilane. Kaksikud poisid aga üks keerab vahepeal täiesti lukku ja hakkab teisi taguma, sülitama, tirima jms. Minu tund üldiselt võimlas või õues ja juhtkonnast kaugemal, et teda mugavalt sinna toimetada ja paar korda küll võtsin õpilase sülle ja andsid teistele üle kui see tunni alguses juhtus aga tegelt ma enda klassi juurest lahkuda ei tohi ka ja neid üksi jätta. Kui tunni lõpu poole juhtus siis hoidsin lihtsalt rindkere ümber käsi kui õpilane kellegi poole vehkis ja üritasin tundi edasi anda. Õpilane on täiesti lukus ja ei kuula/kuuule midagi lihtsalt käed käivad ja üritab joosta välja valitud õpilase poole. See oli erinev õpilane mitte kindel. Võimlas olles üritasin nii, et tõstsin ukse taha aga tegi ukse lahti ja otsejoones välja valitud õpilase suunas rusikatega. Panin ukse lukku, siis peksis ennast siniseks sinna vastu. Tegemist veel üsna õblukese poisiga iseenesest ja tore, et klassijuhataja teistega tööd teinud ja teised poisid talle midagi vastu ei tee, sest jõu poolest saaks ta teistelt väga valusalt. Teise klassiga käisime ujumas ka ja sama asi toimus ka bussis, mis veel ekstreemselt ohtlik. Õppeaasta lõpus alles sain juhtkonna nõusse, et teeb eraldi. Sest kõik see eelnev pole normaalne aga ujulas lukku minnes on asi väga hull.
Every_Heron8699 on
Allakäik algab selles, et meil piiratakse hariduse võimalust.
PIkaajalise (ja õnneks nüüdseks pensionile siirdunud) õpetaja lapsena olen igati nõus:
– riigi hariduspoliitika käib poliitiliste tõmbetuulte järgi;
– käitumisprobleemide ja tähelepanuhäiretega laste osakaal suureneb, ressurssi nende probleemidega tegelemiseks napib;
– lapsevanemad on muutumas aina üleolevamaks, tema lapsel küll mingit viga ei saa olla, viga on alati ainult koolil ja õpetajal; vaata ka eelmist punkti – paljud lapsevanemad eitavad probleemi olemasolu ning ei taha oma last Rajaleidja või psühholoogi juurde viia, tulemus on see, et käitumisprobleemid veelgi halvenemad ning ühel hetkel peab sekkuma juba sotsiaaltöötaja ja noorsoopolitseinik;
– õpetajaid koheldakse lapsevanemate ja kui ei vea, siis ka kooli juhtkonna poolt kui klienditeenindajaid, ja me teame ise, kui halvasti koheldakse Eestis klienditeenindajaid.
Ausõna ma ei saa aru inimestest, kes õpivad õpetajaks ja lähevad kooli tööle – see on ju suur loterii, kus on liiga suur tõenäosus avastada ennast oma haridustaseme jaoks alatasustatud ja lapsevanemate poolt kogu aeg mõnitatud „teenri“ rollist.
ahvikene on
Vahest mõtlen, et võiks õpetajana tööle minna. Lihtsalt sellepärast, et saaks raudse käega õpetada ja mitte lasta endale pähe istuda. Kuna mul erasektoris on töökoht umbes kahe tunniga igal ajal garanteeritud siis mind ei morjendaks kui minust lahti tahetaks saada.
Igastahes lapsevanemad ja lapsed kasutavad praegust õpetajate olukorda ära.
IllustriousSyzygy on
Näen juba siingi mõnest kommentaarist, et mõnuga üritatakse õpetajaid kuidagi „valetamiselt“ tabada. Mis selle eesmärk on? Mis tagamõtted?
Minu sõprade-tuttavate sekka sattus palju neid, kes tahtsid päriselt ka õpetajaks saada. Mõnedki said.
Praeguse seisuga suudan nimetada kolm magistrikraadi ja pedagoogiharidusega inimest, kes on viimastel aastatel ameti maha pannud. Üks matemaatikaõpetaja, üks bioloogiaõpetaja, üks eesti keele õpetaja. On ka üks inglise keelt õpetanud inimene, kellel pedagoogiharidus puudus, küll aga on MA inglise fillis. Tema lihtsalt loobus ettepanekust veel aasta aega pikendada lepingut.
Ühtegi sellist näidet pole samas võtta, et keegi oleks otsustanud õpetajaks hakata, kuigi mitmeid karjääripöördeid on tehtud küll. 30ndate keskel ja 40ndate lähenedes hakkab ju see surelikkus kuklasse koputama. Aeg mõelda mõtteid, et „Kui suureks saan, siis …“ hakkab otsa saama. Olemegi suured. Mõnedki on läinud tagasi kooli, kas omandanud kraad kangema paberi või teinud kannapöörde. Mitte keegi pole kannalt ringi keeranud ja otsustanud õpetajaks saada. Ei tea, miks?
Kui õpetajatöö oleks ameti keerulisest arvestades nii kõrgesti tasustatud ja samas mõnus jala kõlgutamine nagu paljud arvavad, siis ei panda enda järel vaikselt koolimaja uksi kinni. Nii et milleks see „aga palju sa PÄRISELT kulutad tundide ette valmistamisele, ah? :)“.
Päriselt arvatakse, et inimesed viskavad mõnusa, kõrgesti tasustatud, lihtsa, jõukohase, meeldiva ja pikki puhkuseid (ai, kuidas need kommenteerijatele meeldivad!) täis töö prügikasti? Et õpetaja ametikohad kui täielik hõlptulu teenimise võimalus vedelevad maas ja keegi ei korja üles? Jfc.
Leave A Reply
Du musst angemeldet sein, um einen Kommentar abzugeben.
9 Kommentare
Maarjal on õigus.
Tagasi 2010aastasse seal oli õpetajatel minumäletamistmööda suht normaalne autoriteet ning süsteem pigem moistil (olin õpilane tol ajal seega lähtun sellest)

Õpetajana olen nõus.
Minu jaoks pole õpetaja amet kunagi n-ö „unistuste amet“ olnud aga teatud tingimustel kannatab teha aga viimased aastad järjest raskem midagi positiivset leida. Seal eesotsas tegeletakse täieliku mõtetusega. Mingid akna lingid ja muru pikkus. Ma pole väga hiline lõpetaja ja kahjuks õnnestus ka ülikoolis saada seda n-ö kaasava hariduse paska. Õppejõud kes õpetavad, et kõigil peaks tunnid hea olema aga nende tunnid olid kõige jubedamad üldse. Jumal tänatud, et koroona tuli ja zoom natukene päästis aga nad suutsid seal olemise ka ebamugavaks teha. Lisaks kui elukauged nad on ja reaalsest kooli elust ja toimimisest ei tundunud midagi teadvat.
HEV õpilaste osakaal suureneb ka meeletu kiirusega. Rohkem aega läheb nende dokumentatsiooni täitmisele kui tunni ettevalmistusele – ja ma olen liikumisõpetaja.
Võõrkeelsed, ka ukraina õpilased; jämedalt öeldes lihtsalt nõrgad ja saamatud kellega lapsevanem kodus vist üldse ei liigu kunagi kui kolmandas klassis koordinatsioon mõttes ei suuda soojendus harjutusena põlvetõstejooksugi teha jne jne – on sellised „tavalised“ näited juba.
Üks hullem näide eelmisest õppeaastat on mul üks teise klassi õpilane. Kaksikud poisid aga üks keerab vahepeal täiesti lukku ja hakkab teisi taguma, sülitama, tirima jms. Minu tund üldiselt võimlas või õues ja juhtkonnast kaugemal, et teda mugavalt sinna toimetada ja paar korda küll võtsin õpilase sülle ja andsid teistele üle kui see tunni alguses juhtus aga tegelt ma enda klassi juurest lahkuda ei tohi ka ja neid üksi jätta. Kui tunni lõpu poole juhtus siis hoidsin lihtsalt rindkere ümber käsi kui õpilane kellegi poole vehkis ja üritasin tundi edasi anda. Õpilane on täiesti lukus ja ei kuula/kuuule midagi lihtsalt käed käivad ja üritab joosta välja valitud õpilase poole. See oli erinev õpilane mitte kindel. Võimlas olles üritasin nii, et tõstsin ukse taha aga tegi ukse lahti ja otsejoones välja valitud õpilase suunas rusikatega. Panin ukse lukku, siis peksis ennast siniseks sinna vastu. Tegemist veel üsna õblukese poisiga iseenesest ja tore, et klassijuhataja teistega tööd teinud ja teised poisid talle midagi vastu ei tee, sest jõu poolest saaks ta teistelt väga valusalt. Teise klassiga käisime ujumas ka ja sama asi toimus ka bussis, mis veel ekstreemselt ohtlik. Õppeaasta lõpus alles sain juhtkonna nõusse, et teeb eraldi. Sest kõik see eelnev pole normaalne aga ujulas lukku minnes on asi väga hull.
Allakäik algab selles, et meil piiratakse hariduse võimalust.
Õpetajad in a nutshell.
https://preview.redd.it/843r30v2xkef1.jpeg?width=800&format=pjpg&auto=webp&s=7808c65f54d56a702766e4996bc04afbad5d637d
PIkaajalise (ja õnneks nüüdseks pensionile siirdunud) õpetaja lapsena olen igati nõus:
– riigi hariduspoliitika käib poliitiliste tõmbetuulte järgi;
– käitumisprobleemide ja tähelepanuhäiretega laste osakaal suureneb, ressurssi nende probleemidega tegelemiseks napib;
– lapsevanemad on muutumas aina üleolevamaks, tema lapsel küll mingit viga ei saa olla, viga on alati ainult koolil ja õpetajal; vaata ka eelmist punkti – paljud lapsevanemad eitavad probleemi olemasolu ning ei taha oma last Rajaleidja või psühholoogi juurde viia, tulemus on see, et käitumisprobleemid veelgi halvenemad ning ühel hetkel peab sekkuma juba sotsiaaltöötaja ja noorsoopolitseinik;
– õpetajaid koheldakse lapsevanemate ja kui ei vea, siis ka kooli juhtkonna poolt kui klienditeenindajaid, ja me teame ise, kui halvasti koheldakse Eestis klienditeenindajaid.
Ausõna ma ei saa aru inimestest, kes õpivad õpetajaks ja lähevad kooli tööle – see on ju suur loterii, kus on liiga suur tõenäosus avastada ennast oma haridustaseme jaoks alatasustatud ja lapsevanemate poolt kogu aeg mõnitatud „teenri“ rollist.
Vahest mõtlen, et võiks õpetajana tööle minna. Lihtsalt sellepärast, et saaks raudse käega õpetada ja mitte lasta endale pähe istuda. Kuna mul erasektoris on töökoht umbes kahe tunniga igal ajal garanteeritud siis mind ei morjendaks kui minust lahti tahetaks saada.
Igastahes lapsevanemad ja lapsed kasutavad praegust õpetajate olukorda ära.
Näen juba siingi mõnest kommentaarist, et mõnuga üritatakse õpetajaid kuidagi „valetamiselt“ tabada. Mis selle eesmärk on? Mis tagamõtted?
Minu sõprade-tuttavate sekka sattus palju neid, kes tahtsid päriselt ka õpetajaks saada. Mõnedki said.
Praeguse seisuga suudan nimetada kolm magistrikraadi ja pedagoogiharidusega inimest, kes on viimastel aastatel ameti maha pannud. Üks matemaatikaõpetaja, üks bioloogiaõpetaja, üks eesti keele õpetaja. On ka üks inglise keelt õpetanud inimene, kellel pedagoogiharidus puudus, küll aga on MA inglise fillis. Tema lihtsalt loobus ettepanekust veel aasta aega pikendada lepingut.
Ühtegi sellist näidet pole samas võtta, et keegi oleks otsustanud õpetajaks hakata, kuigi mitmeid karjääripöördeid on tehtud küll. 30ndate keskel ja 40ndate lähenedes hakkab ju see surelikkus kuklasse koputama. Aeg mõelda mõtteid, et „Kui suureks saan, siis …“ hakkab otsa saama. Olemegi suured. Mõnedki on läinud tagasi kooli, kas omandanud kraad kangema paberi või teinud kannapöörde. Mitte keegi pole kannalt ringi keeranud ja otsustanud õpetajaks saada. Ei tea, miks?
Kui õpetajatöö oleks ameti keerulisest arvestades nii kõrgesti tasustatud ja samas mõnus jala kõlgutamine nagu paljud arvavad, siis ei panda enda järel vaikselt koolimaja uksi kinni. Nii et milleks see „aga palju sa PÄRISELT kulutad tundide ette valmistamisele, ah? :)“.
Päriselt arvatakse, et inimesed viskavad mõnusa, kõrgesti tasustatud, lihtsa, jõukohase, meeldiva ja pikki puhkuseid (ai, kuidas need kommenteerijatele meeldivad!) täis töö prügikasti? Et õpetaja ametikohad kui täielik hõlptulu teenimise võimalus vedelevad maas ja keegi ei korja üles? Jfc.