Rein Taagepera: Von der Sklaverei

Väita, et seaduste piire kompav või neid enda kasuks painutav inimene on orjameelne, tähendab, et kes ei vasta kõrge moraali etalonile, on kuidagi deformeeritud ja vaimselt allutatud? See pole filosoofia, vaid moraalse üleoleku näitamine. See on ekslik ja isegi ohtlik üldistus.

Suured mõtlejad on rõhutanud, et vabadus ilma vastutuseta pole ideaal, kuid vastutus ei tähenda allumist teistele seatud moraalile.

1. Kant rõhutas, et moraalsus põhineb vabal tahtejõul ja mõistusel. Moraalne käitumine ei tule hirmust karistuse ees ega soovist „hea kodanikuna“ paista, vaid sisemisest arusaamast ja kaalutlusest.
2. Stuart kirjutas, et vaba ühiskond toimib ainult siis, kui inimesed saavad mõelda, öelda ja teha asju, mis pole enamuse meelest „õiged“. Kui kogu eetika viiakse tasemele „miks sa seadust ära kasutad, ole parem moraalselt kõrgem“, siis ei räägi me enam vabadusest vaid ühiskondlikust ühtlustamisest ja moraalsest kontrollist. Igaühel on õigus elada ka mitte-ideaalselt, nii kaua kui ta teiste õigusi ei riku.
3. Nietzsche oleks selle jutu peale üldse ainult naernud. Tema meelest on selline „vaba inimene hoiab end vaos, sest nii on õige“ puhas orjamoraal ise. Tõeliselt vaba inimene loob enda väärtused. Ja see tähendabki, et vahel käitutakse „ebamoraalselt“, sest keegi peab ka normid kahtluse alla seadma. See, kes lihtsalt kuulab ja järgib, pole vaba, vaid distsiplineeritud.

Küsimus, kas miski, mis on seaduslik, on ka õiglane, on vaba inimese küsimus. Ja mõnikord on vaba inimese vastus: „Ei, aga ma teen seda ikkagi, ja just selleks, et näidata, kus süsteem lonkab.“

Vabadus pole alati ilus. Aga see pole kunagi mugav ühetaoline allumine. Näiteks kui külastad Ateenat paariks nädalaks, siis saad kohe aru, mida tähendab nende mõistes demokraatia ja vabadus. Sa leiad, et neid sõnu võib tõlgendada erinevalt.

Ma ei hakanud seda sulle lahti kirjutama teise teema all kommentaaris, sest ma ei tunne nagu see sulle miskit juurde annaks. Aga kuna nüüd on selle kohta eraldi teema, siis hea meelega kuulaks, mida teised arvavad.

Moraal on konstruktsioon, väljamõeldis. Relativist minus väidaks nii. Teisalt on olemas absoluudid, mis sõltumata kontekstist on alati valed, universaalsed reeglid kui sellised. Isegi kui tava normaliseerib ja seadus legaliseerib, siis saab nähtus olla ikka vale. Näiteks vägivald. Vägivallatus on õige ja vägivaldsus on vale. Vägivaldsus sõnas ja teos, brutaalsus hinges ja väärtustes. Teisalt on olukorrad, kus vägivaldsus on õige, soositud ja aktsepteeritud. Kas see tähendab, et ainuõige viis on olla tubli kristlane ja asetada ette teine põsk? Ei, see tähendab, et valesti hakkasid asjad kulgema juba varasemalt, millele ei pööratud tähelepanu. Sellisel juhul on normist kõrvalekalle ja vägivald peab olema sihitud neutraliseerima, põhjustamata üleliigset kahju – sa oled vägivaldne täpselt nii palju, et enam vägivaldne olema ei pea.