Letzte Woche sprach Präsident Alar Karis in Ekspress, was ihm Angst macht. Er bezog sich auf eine kürzlich von The State Chancellery Studie, nach der nur 51 Prozent der Esten eine starke Verbindung zur estnischen Gesellschaft verspüren. Bis vor einem Jahr betrug die entsprechende Zahl 71 Prozent.
Unter anderen in Estland lebenden Nationen ist der entsprechende Prozentsatz von 30 auf 18 in einem Jahr zurückgegangen.
…
——
Haben Sie erkannt, dass ein Zugehörigkeitsgefühl in Estland verschwindet? Wenn ja, was kann das fällig sein und wie könnte es wiederhergestellt werden? Oder sollte es überhaupt wiederhergestellt werden? Jede Meinung ist willkommen.
Ich würde als Antwort „Ja“ sagen. Zuerst würde ich meinen Finger auf die Globalisierung setzen. Immer mehr Fremde kommen in relativ großer Anzahl hierher. Gleichzeitig hat der Staat die Assimilation neuer ständiger Migranten nicht sehr ernst genommen, wie seit vielen Jahrzehnten mit unseren eigenen Russen und Russen. So leben wir die Herden zusammen (in erster Linie in Tallinn) mit der Hauptarbeit, Geld und Verbrauch.
Sicherlich ist das Problem sowohl individuelle als auch allgemeine wirtschaftliche Probleme, vergessen den Kampf um die Unabhängigkeit (dh erinnert daran, wie wichtig die nationale Identität und den Zusammenhalt ist) und das Missverständnis, dass der Nationalismus notwendigerweise der rechten Extremität entspricht. Eine Kultur, die Menschen vereint und zusammenhält, verblasst (mit Ausnahme seltener Treffen auf dem Song Festival Grounds).
Eesti inimeste ühtekuuluvustunne on kadumas. Mis me nüüd teeme?
byu/euphoricscrewpine inEesti
Von euphoricscrewpine
21 Kommentare
Ühtsus on see, kuhu poole sõjaajal sihid.
Kohe saame laksu laulupidu vähemalt, kuid midagi sarnast võiksime veel kokku ajada millalgi
Mina ütleksin vastuseks ‚jah‘. Esmalt paneksin näpu globaliseerumisele. Üha rohkem tuleb siia võõraid rahvuseid ja seda suhteliselt suurtes numbrites.
Ehhhhh okei, peale kǒhutunde on ka midagi näidata? Sh, kui sinu ühtekuuluvust murendab muulasest taksojuht, siis on mure ikka mujal kui temas. Ja, kas ühtekuuluvus on ainult see, et me oleme siin 100% eestlased vǒi hoovis on ainult sinu semud. Vǒi on see midagi rohkemat?
Kaasmaalaste kurjus murdab kaitsetahte.
Me oleme avatusest lõiganud rohkem kasu kui saanud kahju. Küll aga on probleem illusoorne individualism, mis on väga levinud lääne kultuurides ja on lõhestava mõjuga. Luuakse kunstlikud piirid, seinad inimeste ja kogukondade vahele, mille põhjal hakatakse pidama kultuurisõdasid. Sõda peetakse täiesti tühiste asjade üle, mille käigus unustatakse ära baasinimlikkus ja kaastunne. Ole sa eestlane, venelane või tsuks, inimesed oleme kõik. Liiati on fookuses sotsiaalsed konstruktsioonid nagu keel, rahvus või nahavärv. Need on olulised, arusaadavad ja aitavad eristada omad kõikidest teistest, kuid olulisem veel on see, et me oleme kõik inimesed. Ühed mured, rõõmud, valud ja traagikad kõigil sõltumata keelest, rahvusest, rassist jms.
Sellised lõhed on ohtlikud. Igasugune lõhe on ohtlik. Palgalõhe, orgasmilõhe jne. Meil on vaja uut ministeeriumi – sotsiaalsesidususe ministeerium.
Pole sel midagi seost migrantide siia tulemisega või otseselt ka sellega mis kuskil mujal maailmas toimub. Kui omad sulle peesse panevad iga külje pealt, siis mida sa tunned nendega ühtsust? Lihtne on alati vähemusi süüdistada. Need kõige kõrgemad ja rikkamad on meil hetkel kõik siin riigis perse keeranud ja kõik see imbub absoluutselt igasse elu sekeldusse.
Probleemi tekitab valitsus sest rahvast ei võeta kuulda tehakse ideoloogilisi otsuseid ,kuid see ongi eesmärk. Kasutatakse jaga ja valitse põhimõtete
Ma lõõbin alati, et Eestis on kõige parem elada inimesel, kes oskab hästi eesti keelt, kuid ei ole eestlane. Tal on Eestis mugav ning ta ei tunne siin valu.
Tegelikult ma ei lõõbi. Räägin tõsiselt. Eestlase elu on Eestis pisut karm. Rahvust solvatakse ja pisendatakse. Selle asemel on „sallivus“ ja „meie inimesed“. Või kõige olematusse relativiseerimine.
Minu jaoks on asi väga lihtne. Eestlane on eesti vanemate laps, kelle emakeel on eesti keel. Vahet pole, kus see eestlane elab. Elagu kasvõi mõnel teisel planeedil.
Massiimmigratsioon on karm värk. See ei lõpe kuskil hästi. Inimeste võime vabatahtlikult integreeruda/assimileeruda on piiratud.
Mina paneks näpu varalisele/sotsiaalsele ebavõrdusele ning jõukuse koondumisele.
lasnamäe paneele ja pirita eramaju eraldab vb 100 meetrit aga sissetulekud ning tulebikuvaated ning järgmiste põlvkondade haridustase erinevad kui öö ja päev.
Teha ei anna enam midagi, sisseränne saab ainsaks iibe kasvatamise viisiks nagu Rootsis või mujal , ehk lisaks eestlastele kes ei tunne end ühiskonna osana, venelastele kes kohe kindlasti ei tunne ennast ühiskonna osana ning kellest osa ei tahagi tunda ennast selle osana, saame suure hulga inimesi keda ei võeta ühiskonna osaks.
Kahjuks Eestis on erakondi ja poliitikuid ning muid tegelasi, kes süstemaatiliselt ning järjepidevalt lõhuvad ja hävitavad ühtekuuluvustunnet. Ja nagu näha siis see mõju vaikselt kasvab.
Globaliseerumise üle kurtmine ja sisserändajate süüdistamine, kaks paremäärmusluse leivanumbrit, annavad kaaluka panuse ühtekuuluvustunde lõhkumisse. Sel hädaldamisel pole mingit reaalset alust – eesti migratsiooninumber oli mullu napilt positiivne ja suur osa, ligikaudu pooled sisserännanuist on ukraina põgenikud, kelle aitamine on meie rahvuslikes huvides.
Rahvusmure käes vaevlevad paremäärmuslased pole mitte ainult selle vastu ja mõnelgi muul puhul pigem Moskva huve kaitsmas, olgu teadlikult või mitte – enamasti puudub neil ka huvi tegeliku tänapäeva Eesti kultuuri – kirjanduse, teatri, muusika, kunsti, filmi jne – vastu.
Lemmiktoitu süüakse liialt. Teised eestlased hakkavad otsa saama.
> Üha rohkem tuleb siia võõraid rahvuseid ja seda suhteliselt suurtes numbrites.
Hindad üle. Hullem on pigem kohalike endi vaimne lõhestumine (_sisserännanuile on suur mõju mis toimub kohalike endiga_).
Seda mitte ainult meil, vaid ka maailmas laiemalt. Vastandutakse ja killustutakse pea kõiges, olgu selleks toit ja usk, sisserändajad ja loodus, seksiaalsus ja tööstus, vabadus ja kord, jne …
Nn „jõugustumine“: ~ minu kamp on õige, isegi kui eksib – sest kõik teised on lihtsalt M-d nagunii.
Kui küsida erakonnajuhtidelt enne valimisi, et ega te ei tahaks oma valijaskonda natuke lõhestada, natuke eelnevatele võimulolijatele pasunasse panna ja ennast päästjana eksponeerida, siis vast väga ei peaks imestama, et sealt maailmalõpujuttu tuleb, no?
Minu jaoks on seda lõhkunud EKRE laamendamine. Et kui enne oli veel tunne, et saame ikka kõigest üle koos, siis pärast seda, kui nad lati täiesti põhja lasid ja kõigile/kõigele näkku sittusid, siis mul oli tunne, et sai pöördumatu kahju tehtud vaid selleks, et punkte korjata. Kui oled konservatiiv, siis ole päris ja mitte välismaa populiste järele ahviv wannabe.
Mina väidan küll EKRE-uhuu süüd. Nad on ära võtnud patriootliku Eestlaseks olemise. Lipud, tuli, laulmine olid ühendavad väed. Nüüd on tõrvikumarss ja oi kui piinlik Tõnis Mägi. Ahnus muidugi ka, meie isiklik, osadel on palju ja teistel pole aga tihti on mureks need, kel on, aga ikka rohkem tahaks
Freud kirjeldas sellist nähtust nagu *Narcissism of small differences,* mis olemuselt tähendab seda, et kui ühte gruppi kuuluvatel inimestel on palju ühiseid omadusi, siis kipuvad nad näitama välja sallimatust isegi väikeste erinevuste vastu omaenda grupi sees. Just ühtekuuluvuse säilitamise jaoks oleks oluline seda märgata. Mida rohkem me oleme fundamentaalselt ühesugused, seda rohkem hakkame me intuitiivselt otsima väikseid erinevusi ja nendest põhjendamatult suuri probleeme välja kakkuma, lõhestades selliselt ühiskonda. Viimasel ajal on meil justkui ununenud, et inimene ei pea alati võtma seisukohta ja seda häälekalt demonstreerima. Järjest tihedamini laseme triviaalsetel erinevustel üle kaaluda fundamentaalse ühisuse.
Ei ole ise tajunud. Karise viidatud uuringuga lähem tutvumine näitab, et enim tunnevad eestlased muret majanduse käekäigu, elukalliduse ja toimetuleku pärast, sisseränne pole väga teema. Muidugi ühtekuuluvustunne väheneb, kui tundub, et kõik on iga euro peale konkurendid.
😁 läheme aga lauluväljakule, hoiame üksteisel käest kinni ja laulame laule härdameelsusest ühtsusest, küll siis paremaks läheb 😆
Seniks aga teeme rahval elamise võimalikult raskeks, tõstame makse, kehtestame uusi, kaotame toetused (puuetega ja rohkemate lastega pered), tõstame aktsiise, tõstame elukallidust, jne.
Küll see armastus lõpuks tuleb.
Nagu öeldakse, peksame kuni moraal paraneb 🤣
Samas osad jällegi selles kriisis elada tahakski.
Sest näha on et rahvas neelab selle kõik alla, protesteerima me ei lähe, ja need kes läksid (õpetajad, kultuuritöötajad, tuletõrjujad, jne) siis hakkas stockholmi sündroomi käes vaevlev rahvas neid kritiseerima. Seega me väärime oma juhte, sest me ei viitsi midagi ette võtta, eks loodame uusi valimisi, onju 🤣
Eestlane on eraklik rahvas. Et ühtekuuluda, on vaja kokku saada. Meil on tarvis tihedamalt pidada jaanipäeva, jõule ja laulupidu.
Eks see rahulolu baseerub inimeste tunnetel, mis on muutlik.
Kui käibemaks tõsteti 22% peale oli ka tunda rahulolematust aga samas tekkis see „kannatame ära“ mõtteviis, sest no ju siis on vaja.
Siis lajatati tulumaks22%, automaks, ja „ajutine“ 2% kaitsemaks. Selle juures häiris kõige enam hämamine, et mille tarbeks siis maksud tõusid. Mingi eelarveauk mida keegi ei oska seletada? Kuidas see võimalik on? Kui oleks antud konkreetne vastus, ehk oleks rahulolu olnud ka parem.
Siis hakati ka otsuseid muutma ennem kui need realiseerusid. Ettevõtte tulumaks – a seda pole vaja. Aga julgeoleku oma teeme püsivaks! Btw tõstaks tulumaksu ka veel lol.
Ühtekuuluvust tõstab ka patriootlikus. Kuidas sa saad olla patriootlik kui näed, et riik teeb sul elu ainult raskemaks? Tahad säästa raha kodu ostuks? Too bad, sissetulek väheneb, hinnad kallimevad, hüved võetakse ära. Nii ei teki uut põlvkonda ka peale. Kas hakkad saama last kui pole ruumi ega finantse? Mis sa paned lapse kapi sahtlisse elama kuni ta 18 saab? Siis veel potsatab sulle meilie kutse uurimusele teemal „miks sa lapsi pole teinud, lohh?“
Ilmselgelt hakatakse vaatama kas välisriigis ei saaks paremini hakkama.
Minu pooleks boonuseks: riigi õigussüsteemi ebaõiglus – Pihlakodu vägistamise skandaal kus keegi karistada ei saa.
Iga normaalne inimene saab aru kui haige see teema on ning tunnetab, et selline inimene vajab karstust. Mitte aga õigussüsteem, kelle arust on jokk.
Piinlik on olla eestlane. Ei tunnegi mingit ühtekuuluvust, sest inimesed jäetakse murega üksi