
Mein altes GT-Bike. Die Aftermarket-Pedale habe ich sofort erkannt. Ich habe die wenigen Bilder, die ich noch von dem Fahrrad habe, verglichen und sogar eine 1:1-Verschleißspur in der gleichen Farbe an der Karosserie gefunden. Es besteht also kein Zweifel, dass es mein Fahrrad ist. Allerdings habe ich weder die Papiere noch ein Bild der Rahmennummer. Ich will ihn in dieser Form auch nicht zurück. Ein sehr überraschender Moment. Die Wahrscheinlichkeit, das gestohlene Eigentum wiederzusehen, liegt in der Regel bei Null.
https://i.redd.it/9pef1eboyfch1.jpeg
Von sulev
15 Kommentare
Varasta tagasi. Keegi nagunii ei viitsi uurida.
Kui oleks korralik ratas ikka veel ja tõestus olemas, et minu oma, siis kutsuks politsei, kui muidu seda kätte ei saa.
Laseks rehvid tühjaks ns põhimõtte pärast.
Küsi siis vähemalt, et kus ta selle ratta ostis
Rataste varguste vastu on viimasel ajal kuulda, et plaanitakse registri loomist, kus oleks kirjas raami kood ja omaniku andmed. Kui hakkad mõnelt eraisikult ratast ostma, siis saab üle kontrollida, et ta müüb endale kuuluvat ratast.
Nägin enda oma ka aastaid hiljem samas linnas, tundsin ka kulumisjälgede järgi ära ning oli üpris vähelevinud mudel. Paraku oli vargusest nõnda palju aega möödas, et paar nädalat enne uuesti nägemist olin just ostudokumendid ära visanud…
Vaadates luku valikut siis vargaid uus omanik küll ei karda.
Esimene ratas on hea haarduvusega mudas tagumine maanteel kiiruse jaoks… inimene on iga pinnase peale mõelnud. Kumb rehv sinu ajast on esimene või tagumine?
paneks sildi ja tel nr et tahan tagasi
Mul varastati ka kunagi ratas nära, kuu aega hiljem nägin ratast linna peal. Varas oli piduridki korda teinud. Võtsin tagasi.
Krt peaks ka mööda Eestit rohkem ringi sõitma, mul kaks ratast ära sõitnud mu juurest
Kunagi varastati ka, tegin politseisse avalduse koos eritunnustega. Obviously ei hakatud isegi tegelema. 4 aastat hiljem nägin kohalikus pandikas seda ratast ja ütlesin seal, et see minu ratas. Raiuti vastu, et ei usu. Ütlesin, et võin pimesi nimetada neid samu eritunnuseid, siis hakati mämmerdama. Ei viitsinud vaielda, kodus helistasin politssisse ja rääkisin asja ära, paar päeva hiljem helistati politseist tagasi ja öeldi, et mine pandikasse järgi oma rattale. Sõitain veel paar aastat ja andsin sõbrale
Salvesta oma ratta raami number ja salajased lisatud märgid fotodena telefoni ENNE varastamist. Seda “see on nagu minu oma” jahumist ei võta keegi tõsiselt.

Ausalt öeldes on oma eluga targematki teha, kui ajakulukas ristiretk ette võtta.