Keit Lipp: Kinder brauchen keine wertvolle Zeit, sie brauchen dich ganz normal

Kes selle kvaliteetaja üldse välja mõtles? See on täiskasvanute keeruline leiutis. Laste jaoks loeb sageli hoopis see, et vanem ei torma kogu aeg kuskile, vaid on olemas – isegi siis, kui ei toimu midagi erilist.

Mulle meeldib kaua magada. Nädalavahetused veedan võimalusel reede õhtust laupäeva õhtuni 24-tunnises unetsüklis, mis vaheldub raamatute lugemise ja Jupiteri filmiprogrammiga.

Kirjutada kvaliteetajast perega vanema vaatepunktist ajas esialgu kergesse kimbatusse. Mis kvaliteetaeg perega? Et see minu 24-tunnine raamatute ja filmidega vahelduv unetsükkel, kus vanem laps käib lõunani uurimas, kas ma juba ärkan, ja noorem treib juba poole kaheksast endale võileibu, sest külmkapp on ju toitu täis siis või.. Aga kuidas ma selle pildi sotsiaalselt aktsepteerivalt kokku klapin…?

Hakkasin oma nappi 13-aastast vanemakogemust kuklas muu taustaks siiski lahkama ja jõudsin järeldusele, millele ilmselt paljud ärksamad vaimud enne mindki jõudnud on, aga olen nüüd samuti valgustatud ja jagan seda valgustust ka nendega, kes veel (pere)puhkuste eel stressis juhtuvad olema.

Uskuge mind – lapsed ei vaja kvaliteetaega, nad vajavad sind normaalsena. Kvaliteetaeg on täiskasvanute leiutis, millel ei ole lastega mingit pistmist. Lastel on pistmist sellega, et nende vanemad ei oleks kogu aeg kusagil mujal, isegi siis, kui nad on samas toas. Ja sellega, et neil lastaks rahus inimeseks kasvada. Ühiskalendrid, logistika, puhkuste planeerimine ja pidev siia-sinna sõelumine – ikka selleks, et „silmaringi avardada“ ning et sügisel esimeses klassijuhatajatunnis oleks võimalik rääkida, kus sina suvel käisid.

Aga kui ei käiks ja ei teeks ja avardaks. Ei laseks seda projektimajandust pere-ellu kaasa. Ei tunneks end süüdi, kui Instagram ja Facebook on pungil sõprade ja tuttavate meresinistest, grillihõngulistest või suve-etenduse-sääskede-söödud fotodest, vaid koondaks fookuse lihtsalt olemisele.

Lapsel on ilmselt täiesti kama kaks, kas ta mürab sinuga hommikul voodis Bali saarel või Tartu mikrorajoonis. Jah, ma saan aru, et kõik teised asjad on ka olulised, silmaring ja muuseum ja teater ja kõik-kõik. Aga kui uurisin oma poiste käest selle kirjatüki tarbeks, mida neile maailmas kõige rohkem meeldib teha, siis vanem ütles, et see, kui ma magan laupäeval kaua ja lasen neil lihtsalt olla ja noorem, et see, kui ta võib nädalavahel minu juures magama jääda.

Valim on küll ääretult napp ja kallutatud, aga mõte selles, et lapsed ei erista kvaliteetaega ja tavalist aega. Aja kvaliteet on kõrvalsaadus, mis tekib siis, kui ise ei märka ja jääb lapsele meelde. Näiteks siis, kui sa oled planeerinud enda meelest täiesti maagilise perepuhkuse eelmise ja järgmise generatsiooniga (sest kindlasti ei saa sellise koosluse puhul ju midagi viltu minna), ja noorim seltskonnast kukub oma jala kipsi.

See, et sina oled istunud poole ööni üleval ja päevaprogrammi filigraanseks visandanud, ei oma mingit kaalu ja sellest kvaliteetaega ei teki. See tekib siis, kui puberteet sosistab sellele kehale, kuhu ta parasjagu pesa on teinud, et „selle ratastooliga saab siit mäest alla küll, proovi“. Või kui poolkogemata pealt kuuldud arutelust botaanikaaia väärtuse ja eksistentsimõttekuse üle nopid välja südamepõhjast tulnud kirumishõngulise ohke värskelt seitsmeselt „no oli meil nüüd SIIA vaja tulla“. Neid hetki, kus loomaaia vingeimaks atraktsiooniks elevantide asemel peetakse suvalist võsavahele juhtivat jalgrada, sest seal on kõrge roika-potentsiaal, ei planeerinud keegi, need juhtusid.

Ehk et plaanin ise sel suvel ja soovitan teistelgi oodata aja kvaliteetseks kujunemist. Loodetavasti õnnestub. 

Lapsekasvatamine ei peagi lihtne olema ja see ei ole hobi vaid kohustus, millega pead igapäevaselt aktiivselt tegelema.

Nii toodetakse ATH-tiilikuid.

Ma ei saa aru. Kvaliteetaeg ongi perega suheldes veedetud aeg. Kas keegi on mingi muu definitsiooni välja mõelnud, mida nüüd ümber lükata? Õigemini ei saa ma sellest kirjatükist üldse väga aru, et mida on üritatud väita.