
Zu einer Zeit, in der wir uns auf eine weitere „Präsidentschaftskundgebung“ vorbereiten, ist es ein guter Zeitpunkt, über die Beziehung zwischen Staat und Kirche zu diskutieren. Auch wenn es in Estland laut Verfassung keine Staatskirche gibt, erinnern sich viele noch an die manchmal hysterischen Schläge, die die neue Präsidentin Kersti Kalulaid erlitten hat, als sie sich weigerte, am Dankgottesdienst für ihre Amtseinführung im Jahr 2016 teilzunehmen.
Muss im säkularen Estland wirklich jedes gewählte Staatsoberhaupt sowie jede Person, die eine andere Staatsstelle antritt, die Pflicht zur Teilnahme an Gottesdiensten berücksichtigen, weil der Glaube an „himmlische Mächte“ Teil unseres Moralkodex ist? In § 40 des Grundgesetzes heißt es unter anderem: „Jeder hat Gewissens-, Religions- und Gedankenfreiheit. Die Mitgliedschaft in Kirchen und Religionsgemeinschaften ist kostenlos. Eine Staatskirche gibt es nicht.“
Doch – egal, ob es sich um einen nationalen Geburtstag, eine Militärparade oder einen anderen wichtigen Tag handelt – bei einer festlichen Versammlung tritt immer noch ein religiöser Führer ans Rednerpult und macht sich daran, die Anwesenden mit seinen Gedankenvignetten in feierliche Missverständnisse zu verwickeln. In einem der religiössten Länder der Welt wirken diese seltsamen Zeremonien wie heuchlerische Streiche und passen nicht zu der Tatsache, dass sich laut der letzten Volkszählung die überwiegende Mehrheit der Esten als nicht religiös bezeichnete.
Sie repräsentieren nur sehr wenige
Laut Statistik Estlands glauben bis zu 58 % der Esten an keine Religion und nur 29 % von uns Esten glauben an etwas. Die Stellung der Gläubigen in der Gesellschaft wird noch dünner, wenn man die Repräsentation der Gläubigen getrennt nach Religionsform betrachtet. Orthodoxe Christen machen 16 % der Bevölkerung aus, Lutheraner 8 %, Katholiken 0,8 % und Muslime 0,5 %. Somit steht die Meinung der Menschen hier zusammen mit der Verfassung des Landes in starkem Konflikt mit dem „Zollraum“ hier, und es ist höchste Zeit, diese Widersprüche zu beseitigen.
Ich schlage vor, die staatlich unterstützte religiöse Propaganda in Estland bei allen vom Staat und den Gemeinden organisierten Zeremonien zu beenden.
Natürlich steht es jedem Menschen frei, an wen auch immer zu glauben, mit sich selbst zum Heiligtum oder ins Gemeindehaus zu gehen und, wenn er möchte, mit seinen Göttern zu sprechen, aber dies kann und kann nicht Teil des nationalen Rituals sein, das Jahr für Jahr aus aufrichtigen, selbstverständlichen Gründen durchgeführt wird, dass dies der Brauch des christlichen Volkes ist oder dass es immer so praktiziert wurde.
Glücklicherweise besteht zur Umsetzung des oben genannten Vorschlags keine Notwendigkeit, ein Gesetz zu ändern – es reicht aus, die Denkweise und die Verfahrensregeln offizieller Zeremonien zu ändern. Deshalb appelliere ich an die Staats- und Kommunalpolitiker, die Teilnahme religiöser Führer an öffentlichen Zeremonien in Zukunft nicht mehr zu planen. Denn nur völlige religiöse Neutralität ist der Weg, die Entstehung gesellschaftlicher religiöser Spaltungen in der Zukunft zu verhindern.
https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120590588/lauri-randma-ajame-papid-riiklike-tseremooniate-juurest-minema
Von railnordica
11 Kommentare
Statistikaameti numbrid ei näita samas seda, millest jutt.
Ma ise ka usklik pole, aga minu meelest võiks kirikutalituse tseremoonia osa olla, kui president ise just väga vastu pole. Igasugune võitlev ateistlik tõmblemine on mulle vastumeelne, sest võitlevad ateistid kipuvad cringelordid olema.
Ma mõtlen nii nagu Lennart Meri – kristlus on Euroopa kultuuri alus ning ma oletan, et ta ise ka usklik ei olnud, aga toetas kindlalt kirikutalituste sidumist riiklike tseremooniatega.
Need luteri papid vabariigi aastapäeval, võidupühal jt üritustel oma õnnetut õnnistust jagamas mõjuvad samamoodi nagu venemaal õigeusu papid automaate ja relvi püha veega üle kallamas. See raev, kui Kaljulaid ei soovinud saada õnnistatud, oli ikka ülimalt koomiline. Papid lugegu piibeldust kooripoistega kirikus privaatselt.
Meil on miskipärast kõige populaarsem erakond end kristlik-demokraatlikuna määratlev Isamaa ja populaarsuselt teine samamoodi usklikke täis kesikud. Ma olen täiesti kindel, et nende moodustatud järgmise valitsuse ajal tuleb see kirikutele ja usuühendustele papi loopimine jälle tagasi ning igasuguseid usumehi näeme edaspidi pildis veel rohkem kui praegu.
Väga nõus!
Milleks see piinlik palgan sekulaarses riigis, see on nii piinlik.
Kersti Kaljulaid keeldus sellest tsirkuses osalemisest ja see oli nii värskendav. Kas me tõesti mängime lolli edasi ja teeskleme et mingi papp omab kohta Eestis riigistruktuuri tasandil nagu paraadid, presidendi ametisse ‚pühitsemine‘?
Eesti on luterlik (protestantlik) Põhja-Euroopa kultuur. Me oleme ju uhked oma iseseisva hakkamasaamise, töökuse, täpsuse, puhtuse, distsiplineerituse ja seaduskuulekuse üle. See kõik tuleb luterlikust moraalist, mida me igapäevaselt järgime ja oleme oma kultuuri pärisosaks muutnud.
Kui me tahame seda niimoodi hoida, siis me peame seda endale ja teistele aeg-ajalt meelde tuletama. Paar-kolm avalikku tseremooniat aastas ei võta kelleltki tükki küljest, vaid panevad hoopis mõtlema humanismi, inimeseks olemise põhiväärtuste üle. Ühtlasi tuletavad meelde, kes me olema ja millised me võiks olla.
Avalikud vaimulikud tseremooniad on niigi nii ära nuditud ja muudetud oikumeenilisteks üldfilosoofilisteks loenguteks, et isegi iga ateist või agnostik või teise konfessiooni fundamentalist leiab sealt mingi mõtteiva, mis võiks tema mõttemaailmaga sobida, sest mingid põhiväärtused on universaalsed.
Kui me seda aga avalikult ei tee, siis see ruum võetakse üle teiste poolt. Täiesti ateistlik ühiskond ei ole võimalik. Juba praegu on erinevates meediumites Eestit kirjeldatud kui valdavalt vene õigeusklikku riiki, sest õigeusklik vähemus on rohkem koondunud kogudustesse, samal ajal kui luterlikud kogudused hääbuvad. Osalt ka ateistliku propaganda tõttu.
Väga hea jutt. Ja Kersti tegi omal ajal ka väga õige žesti. Pole meil mingit kohustust pappe kuulata ja kummardada.
minu meelest võiks seda tseremoniaalsust olla 50% vähem igalool olgu see kristlik või mitte…koolilõpetamised, ajateenistus jne
Ütlen lihtsalt, et õigel ateistil peaks olema pohhui, mida keegi usub või mis talitustel käib.
Paneme rabbid asemele v?
> 58% ei pea omaks ühtegi usku
>> Sounds like them problem
Käin igal aastal Tartus liputervitamise tseremoonial ja seal peetakse mitmeid kõnesid. Ning valdav enamus neist on halvad. Nagu ikka päris halvad, kõnede kirjutajad pole retoorikast midagi kuulnudki. Ainsad, kes oskavad kuidagi kõnet pidada on need usutüübid. Nemadki teevad seda oma valemi järgi, kuhu kipub tavaliselt kuuluma mingi antiikautori valearusaam loodusest. Aga noh, eksisteerib struktuur ja point. Teistel pole enamasti sedagi.
Seega on mul kahetised tunded pappide peletamise suhtes.