Ein durchaus interessanter Artikel.
Das gemeinsame Vermögen ist auf Jahrzehnte ausgelegt und in dieser Zeit tätigen die Ehegatten sowohl große Investitionen als auch alltägliche Transaktionen, während sie das gemeinsame Vermögen gemeinsam verwalten. "Das Gesetz sieht vor, dass Ehegatten, die gemeinschaftliches Eigentum haben, das Eigentum gemeinsam verwalten, Transaktionen durchführen und vor Gericht gehen müssen. Lediglich alltägliche Geschäfte zum Wohle der Familie können alleine erledigt werden. Eine solche Einschränkung ist sehr weitreichend und für Ehepartner oft überraschend. So funktionieren die Dinge im wirklichen Leben nicht. Ich habe mir diese Regel angeschaut und festgestellt, dass der Fehler nicht bei Menschen liegt, die sich nicht an die Regel halten, sondern bei der Regel selbst." argumentierte Liin.
https://novaator.err.ee/1609885444/doktoritoo-abikaasadel-oleks-moistlik-valida-uhisvara-asemel-varalahusus
Von Sotsiaalliberaal
3 Kommentare
Varalahusus sobib siis, kui abikaasadel on lihtne rahast rääkida ja enne suuremaid oste (eelkõige kinnisvara) kokku leppida, et kas see asi vormistatakse nüüd ühe abikaasa omandisse või mõlema kaasomandisse ja kui suurtes osades. Muidu on nii, et raha annavad mõlemad, aga korter on ikka ainult ühe oma.
Varalahusus ei sobi siis, kui abikaasade ühisel kokkuleppel üks pere huvides ei käi tööl. Nt kui soovitakse viite last ja ökoloogiliselt kasvatatud toitu ja lepitakse kokku, et sellega tegeleb üks abikaasa. Ühisvara puhul on lapsi kasvataval ja põldu pidaval abikaasal õigus automaatselt osa saada abielu kestel teise omandatust, lahusvara puhul mitte. Ilmselt lahusvara puhul tuleks sõlmida mingi ülalpidamisleping abikaasade vahel, mis eeldab veel suuremat õigusteadlikkust.
Käisin selle töö kaitsmist kuulamas. Seal tuli muu hulgas arutlusele üks kohtuasi, kus lahutamisel vaieldi aktsiate ja väärtpaberite üle (mille väärtus oli miljonites). Abielu oli aga sõlmitud ajal, mil mõlemad olid noored ja väga kaugel rikkad olemisest.
Seega õppetund: kui abiellumisel mõtled midagi stiilis „Ah meil kummalgi ju eriti mingit raha ei ole. Vahet väga pole, mis vararežiimi valime“, siis võib alati juhtuda nii, et 10 või 15 aastat hiljem on seis täiesti teine ja siis võib tulla pähe mõte „Miks me selle peale vareme ei mõelnud?“
Paraku on nii, et olles värskelt armunud usume, et minu kaasa ei üritaks ometi kunagi minult 7 nahka koorida isegi kui peaksime lahku minema.
Olen ise kunagi selle tee läbi teinud ning minu eks üritas isegi liisinguautot endale saada (keda huvitab – pangale kuuluv vara ei kuulu jagamisele).
Mis seal ikka, elu õpetab – edaspidi varaühisust väldiks.