Haben Sie das Gefühl, dass Sie in Ihrem Leben pädagogische Ungleichheiten erlebt haben?
https://novaator.err.ee/1609806105/professor-hariduslik-ebavordsus-saab-alguse-juba-koolikohtade-jagamisest
Von groovycoyote
Haben Sie das Gefühl, dass Sie in Ihrem Leben pädagogische Ungleichheiten erlebt haben?
https://novaator.err.ee/1609806105/professor-hariduslik-ebavordsus-saab-alguse-juba-koolikohtade-jagamisest
Von groovycoyote
7 Kommentare
Võrdsustada saab ainult allapoole. Ükski hariduspoliitika ei tee lollidest geeniusi, aga geeniuste lollidega samale tasemele võrdsustamine on tehtav.
Usun, et igaühele tuleb anda nii palju kui ta kanda jõuab, võimalusel lähenedes individuaalselt ja arendada iga lapse tugevaid kohti. Palju on neid tublisid, kes koolis igavlevad, sest nad ongi ‚võrdsesse‘ keskkonda pandud, kus on koos see, kes vabalt kirjatähti loeb, ja see, kes alles trükitähti veerib. Ja on ka neid, kelle anded jäävad arendamata ja tagaplaanile, sest kogu aur läheb sin-cos-tan võitlemisele.
Elu on üleüldse ebavõrdne. Osaliselt on see paratamatus, aga osaliselt on see häiriv korruptsioon. Olen näinud nii palju kordi Eestis, kuidas õpilane võetakse kooli mitte sellepärast, et ta elab piirkonnas või näitas häid tulemusi, vaid seetõttu, et emme või issi käisid nurga taga rääkimas, olid kuskil lahked doonorid või teadsid mõnda õiget inimest. Olen näinud, kuidas õpilasi ja lasteaia lapsi, kes on olnud järjekorras ja mõnikord pikalt, on eemale tõugatud just sellise käitumismaneeri tõttu. Ja kui kellegi jaoks on see uudis, siis tea, et tegu ei ole erandiga, vaid pigem normiga tänases Eesti riigis. Mõttetu on rääkida üldse poliitikast, kui asjad toimuvad tegelikult reeglite väliselt kusagil laua all. Nii saadakse kodukoha kooli, eliitkooli ja tütre või poja soovitud spetsiaalse õppesuunaga klassi.
Minu arvates pseudoteema. Palun selgitada mulle, kuidas eristada ühe kooli taset teisest?
Mida tähendab hariduslik ebavõrdsus ja kuidas saavutada olukord, kus kõik on võrdsed?
Kõige suurem lapse haridustulemuste mõjutaja on väidetavalt tema vanemate haridus. Tõenäoliselt on siin mingi geneetiline komponent, aga palju loeb ka eeskuju ja toetus — millest ja kuidas kodus räägitakse, milliseid eesmärke väärtustatakse, kas raamatuid loetakse, kas kodutöödes suudetakse aidata jne. Klassikaaslaste ja sõprade vanematel on samuti mõju lapse haridustulemustele: vähemharitud vanemate laps saab kasu sellest, kui tal on sõbrad, kelle vanemad on rohkem haritud. Samas „eliitkoolil“, kus kõik on väljavalitud, selline ülespoole tõmbav efekt puudub. Ühiskonnale tervikuna oleks ilmselt pigem kasulik, et katsetega koole ei ole (välja arvatud nt balletikool).
Kool on totaalselt ülehinnatud nähtus. Enamik „vanemlikku rabelemist“ toimub stiilis rikas aga akadeemiliselt loll ärivanem otsib oma intellektuaalselt 4- või 3+ lapsele sooja kohta. Lapse jaoks sisuliselt ei ole vahet, kas nad õpivad Treffneris või Annelinna Gümnaasiumis. Neist ei saa kunagi professoreid. Vahe on vaid vanemate prestiiži jaoks.
Ma ise õppisin Jõgeva Gümnaasiumis ja sattusin siis inka filli koos nende samade Härmakate ja Trefneristidega. 20 riigieelarvelist kohta oli, 300 soovijat. Peale ülikooli läksin erialasele tööle, aga IT-sektorisse. Kuna pea lõikas, siis nüüd olen top 1% palgateenijate seas, tehes ikka veel puhtalt inka filli tööd.
Hiljuti autosalongis uut autot otsides nägin oma kunagist kursaõde, kes oli rikkast perest ja tuli meile Miina Härmast, ehk inglise keele süvaõppega koolist. Ta oli seal saalimüüja.
Teeks ka eliithaiglad, kuhu valitakse ainult kõige tervemad patsiendid.