40 Prozent der Mitarbeiter sind am Hauptsitz von Statistics Estland anwesend

Võib-olla seletab see seda, miks kümmekond inimest, mitmes erinevas andmeanalüüsi etapis ning seejuures isegi artikli kirjutamise ja väljastamise hetkel ei oska esitada küsimust, et kas 28-protsendiline aastane palgakasv Tartumaal on ikka päris normaalne.

Samosti isiklik kinnisidee

sellest ka langust näha kvaliteedis. kodus laisklevad. ma töötan ka kodust, nii see käib

On aeg, mil juhtide ebakindlus ja mikromanageerimisvajadus on löönud lõkkele. Kuluaarides ja mõttevahetustel arutatakse, kuidas saada inimesed tagasi kontorisse. Inimesed aga ei taha. Käsutada juht ei julge, kes see juhtidest tahaks anda alluvate massidele ebapopulaarseid korraldusi, eks. Ühele veel, aga kõigile? Oi ei, see oleks positsioonile ohtlik.

Mis siis muud teha, kui moodustada juhtidest poolvaikiv ring, mis hakkab läbi meedia mõjutama avalikku arvamust suunas, mis peaks andma inimestele signaali, et kui oled osaajaga kodukontoris, oled paha, rumal ja kindlasti laisk. Üldse koormaks omanikule, rahvale ja tervele maamunale. Muiduleivasööja.

Minu arvates on see artikkel sellise propaganda üks näide. Viskame rahvale regulaarselt hambusse konti, kuidas kodukontoris töötav inimene on vaenulik, halb ja naeruväärne (avalikus või erasektoris, kama) ja küll siis aastakese pärast nad enam vastu ei hakkagi ja ajud on neil piisavalt pestud, et vaguralt töökohal kontoris tooli nühkida.

Reaalselt funktsioneerivad paljud töötajad kodukontoris paremini, näiteks mina. Ei näe ühtki põhjust, miks ka riigiasutuse töötaja peaks kontoris istuma või asutus suuremad ruumid rentima. Kui väga detaili minna, siis iga veetõmme kempsus või tass kohvigi, mille ta kodus ja mitte kontoris teeb, on sent „rahva taskust“ vähem.

Teine asi on, kuidas see asutus funkab, aga sellest see artikkel põhiteemana ju ei räägi.