Die Hauptbotschaften des Artikels:
- Lassen Sie uns nicht eine Weltanschauung in Stein gemeißelt haben, die zwischen Angst und Geldversorgung gezähmt ist
- Indem wir nur Geld anbieten, verlieren wir die Ernsthaftigkeit der Diskussion.
- Nachteile des „Kaufs“ der Geburt: Eine massive Geldspritze in den Hauskauf führte zu einem rasanten Anstieg der Immobilienpreise in Ungarn:
- Investieren wir in Alleinerziehende, es unterstützt sowohl das bestehende Kind als auch die Möglichkeit einer Neugeburt.
https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120441242/iibevaidlus-ekspert-hirmutamine-ja-rahakulv-ei-pane-noori-lapsi-saama-pigem-mojub-see-vastupidi
Von Sotsiaalliberaal
11 Kommentare
Päris huvitav lugu inimgeograaf Alis Tammuri sulest.
Mõned väljavõtted:
>**Ungari õppetund: raha võib teha karuteene**
>Massiivne rahasüst koduostuks tõi kaasa olukorra, kus kinnisvarahinnad tõusid kiiremini kui mujal Euroopas. Eluasemeturul tähendab toetuse suurendamine nõudluse kasvatamist. Kui pakkumine ei suurene samas tempos, kandub osa toetusest hindadesse.
>**Toetus, mis pidi tegema kodu kättesaadavaks, ei teinud seda: noored pered leidsid end olukorrast, kus nad vajasid veelgi rohkem raha, et samasugust korterit osta.** Ellu astuvate noorte jaoks, kes ei soovinud kohe lapsi, muutus kinnisvara veelgi enam kättesaamatumaks.
>Mitmed majandusanalüütikute ja Eesti panga hinnangud on viidanud, et Eesti kogemus teise pensionisamba vabakslaskmisega näitas, et massiivne rahasüst ühiskonda võis anda inflatsioonile ja kinnisvara hindade kasvule „lisakiirenduse“.
>See võib suurendada hinnasurvet ning vähendada toetuse tegelikku mõju elukalliduse leevendamisel, **mis muudab noorte iseseisva elu alustamise veelgi raskemaks**. Kahjuks seda külge toetuste tõstmise soovitajad ei käsitle.
>**Alustame olemasolevatest lastest**
>Kuid sündimuse arutelus ei tohiks keskenduda üksnes tulevastele sündidele – **sama oluline on olemasolevate laste ja perede olukord**, sest rahvas ei ole ainult iibeküsimus. **See, kuidas ühiskonnas tajutakse lastega perede olukorda, mõjutab oluliselt järeltulija saamise otsust.**
>Kui tahta kedagi aidata, siis [üksikvanemate](https://www.sm.ee/sites/default/files/documents/2025-08/Tervikanal%C3%BC%C3%BCsi%20teoreetilise%20osa%20kokkuv%C3%B5te.pdf) vaesusrisk on Eestis jätkuvalt kõrge ning kujutab endast püsivat struktuurset probleemi. **Endiselt on palju neid, kes ei saa piisavalt tuge teiselt vanemalt, ning riiklik elatisabisüsteem on keeruline ja aeglane.**
>Veel ühe lapse saamise soov on Centari [uuringu](https://raportid.centar.ee/2023_lastega_pered/5-rahulolu-ja-hoiakud-1.html#vanemate-soov-saada-veel-lapsi) kohaselt **kõige kõrgem mitte kahe bioloogilise vanemaga tuumikperedel, vaid just kärgperedel ja uue kaaslase leidnud üksikvanematel**.
>Sellele andmetest tulenevale võimalusele pole tähelepanu juhitud. **Kui me suudaksime pakkuda üksikvanemale asjakohast turvavõrku ja majanduslikku kindlust, tekiks tal ühtlasi parem väljavaade astuda uude suhtesse. See on investeering, mis toetab nii olemasolevat last kui ka võimalust uueks sünniks.**
Kuidas üksikvanematesse investeerimine võimaldab uue lapse sündi?
Seda mis kõik ei tööta tean ma ka ilma eksperdita. Ekspert peab teadma, mis TÖÖTAB, KUIDAS ja MILLEKS!
Meedia võiks juba lõpetada selle jauramise. Iga inimene ise otsustab, kas ta tahab lapsi või mitte. Ükski rahakülv seda ei paranda. Täiesti ok on mitte lapsi tahta. Kedagi ei saa sundida.
Lapse kasvatamine on raske töö. Seda valikut ei tohiks kindlasti motiveerida rahaga. Raha ei korva pikki unetuid öid, haigusi, arenguhüppeid. Lapse saamine ja temaga tegelemine peab olema vanema TUGEV SISEMINE SOOV. Muud moodi see ei toimi.
Põhiline probleem on ikka selles, et meie ühiskond ja selle ühiskonna sisemine loogika töötab eeldusel, et inimene on vaikimisi ikkagi mees, kellel küll on lapsed (uued maksumaksjad), ent nende lastega on kodus … keegi teine. Ja nende laste eest hoolitseb keegi teine. Või siis ka niipidi, et „inimene“ on naine, kes on lastetu töönarkomaan või siis ka naine, kellel on väga kodulembene mees või ka naine. Aga kodus peaks siiski keegi teine olema.
Meie ühiskond eeldab järjest tugevamalt, et pärast 12 aastat koolis käimist liigutakse edasi kõrgkooli või rakenduskõrgkooli ning veedetakse vähemalt 3-5 aastat seal, tihti rohkem (mõtelge, kui kaua õpitakse arstiks) seejärel tehakse karjääri, läbitakse esimesi ametialaseid astmeid, tehakse teine MA, minnakse doktorantuuri või alustatakse oma ettevõttega, seejuures jätkatakse mingil hetkel ka õpingutega kas või või täiendkoolituste näol.
Kui sa oled naine, kes tahab kolme last või rohkemat (nagu vaja oleks, et iive tõuseks), siis see tähendab ikka laias laastus seda, et esiteks kuluvad kõige magusamal karjääri tegemise ja edasiõppimise ajal aastad rasedusele, sünnitusest taastumisele, lapse ja lastega askeldamisele ning seejärel tuleb see periood, kus laps on nädal lasteaias ja nädal kodus. Kui peres on lapsed 2, 5 ja 7, siis tõenäoliselt ei ole võimalik, et mõlemad lapsevanemad käiksid kogu aeg tööl, sest keegi ikka kuskilt viiruse toob.
Jah, loomulikult on päris palju jagamist ning suur rõõm on näha, et järjest enam mehi otsustab ise vanemapuhkusele jääda, aga üldiselt 1-2 kuud enne sünnitust jääb naine koju ning esimesed 6 kuud on ikka naine kodus, sest imetada on nii lihtsalt mugavam. Lisaks võib sünnitusest taastumiseks kuluda ikka omajagu aega. See meestepoolne samm aitab leevendada ebavõrdsust sugude vahel, aga ei kaota seda ära, et lapse saamine on valimine töötamise ja pere vahel. Ja raske on valida pere, kui töötamist on vaja, et mitte nälga surra.
Igal juhul tähendab otsus pere luua väga tõsiseid mõttekohti ja valikuid. Oletame, et inimene on 25 ja tahab olla suure pere ema, see üldiselt tähendab ikka seda, et karjäär jääb kolmandale kohale. Esimesel on olemasolevate laste kasvatamine, seejärel järgmiste saamine ning kolmandal alles karjäär, kui seda üldse on. Suur pere tähendab sisuliselt täiskohaga tööd, mis tuleb kuidagi ära teha kellelgi.
Siin polegi mingeid lahendusi, sest ükski toetus ei muuda asjaolu, et meil on vaja üldiselt siiski seda, et peres käiks kaks inimest tööl ning ei muuda seda, et iga olemasolev laps nõuab väga palju aega ja hoolt. Naine (või mees), kes otsustab koduseks vanemaks jääda (kuna näiteks teise vanema palk võimaldab seda), paneb ennast siiski väga raskesse olukorda majanduslikult. Ebakindlasse. Ja ilma koduse vanemata on raske saada rohkem lapsi kui 1-2 ning ka 2 lapsega pere, kus mõlemad tööl käivad, rabeleb tihti võimete piiril. Süüa on vaja teha ja koduseid töid, magada tahaks ka. Ja töö võtab vähemalt 10h iga tööpäev, kui juurde arvata ka tööle minek.
Ükski arenenud ühiskond pole seda küsimust lahendada suutnud, ei suuda ka mingi loosunglik arvamusartikkel. Toetused on toredad, aga need on ebakindlad: üks poliitiline jõud kehtestab, pärast valimisi teine kaotab jälle ära. Nendele ei saa asju üles ehitada.
Kinnisvara turu langus teeks imesid. Ometi me pigem langetame raha väärtust. See omakorda mõjuks sündimusele halvasti.
Sita sees paljunevad kärbsed, mesilased vajavad teistsuguseid tingimusi, puhast heinamaad, taru ning teisi mesilasi enda ümber. Ei raha eest ega hirmutamise abil ei hakka mesilased kärbsepesas paljunema. Aga kui juba kärbsed ka ei taha paljuneda ehk kvaliteeti täielikult kõrvale jättes näeme isegi üldarvu vähenemist, ei jää üle muud kui tõdeda, et see sitt pole enam õige sitt ka.
Rahakülv?!?!?
– kaotati laste pealt tulumaksutagastus. Suuremates peredes mitu tuhat eurot aastas (ja see pole toetus, vaid inimeste enda teenitud raha). Nüüd kaks aastat hiljem sööme vilju – Tartus lasteaias pole mõnes ühtegi kohataotlust, rühmi suletakse, õpse koondatakse.
– automaksumöll. Suurem pere, suurem auto. Nüüd jah tehti väike tagasipööre, sest saadi aru, aga väga lapsevaenulik otsus. Kolme turvatoolis lapsega on üheautolisel perel vaja autot, kus oleks taga kolm täis istet. Palju selliseid mudeleid on?
– lasteaiatasude tõus. Mõnes omavalitsuses khm-khm Tartu khm-khm, muudkui kasvavad.
– tõsteti küll suurperede toetusi, kuid siis kohe pöörati jälle väiksemaks. Praegu (arvestades inflatsiooni), muudkui väheneb.
– Geniaalne mõte panna lapsed maaliini eest maksma. Neljalapseline pere veidi linnast väljas, kus on taskukohasem kinnisvara – 20×4 eurot kuus, tonn aastas. Lumme kusta. Tehke lapsi!
– trennid ja ringid. Kas nagu… keegi otsustajatest päriselt ka teab, palju maksab näiteks jalkatrenn? Pane sinna veel otsa spordivarustus ja treeninglaagrid/võistlused… Ja hinnad muudkui tõusevad!
– kinnisvara hinna tõus. Majas, kus 2 aastat tagasi müüsin neljatoalise, küsitakse nüüd 2-toalise eest hinda, millega mina müüsin. Kui ikka pärandust pole, on suht raske kinnisvaraturule jalga vahele saada, eriti kui lastega vaja suuremat korterit. Kui veel renoveerimata korter, siis talvel maksad ennast oimetuks.
Et muidugi, lapsi ei tehta raha pärast. Aga mehena mõtlen mina küll rahale, kui lapsi planeerin.
Ma (N34) tunnen, et mida rohkem raha mul on, seda vähem ma lapsi tahan. Õieti pole neid kunagi tahtnud ega sallinud, samas tagantjärele mõeldes oleks 20ndates palju lihtsam see ära olnud teha, kuigi olin oluliselt vähem kindlustatud. Siis aga oli oluline karjäär, hobid, reisimine. Ja praegu – karjäär on sekundaarne, sest olen seal, kuhu tahtsin jõuda, vaba aega ja vabasid vahendeid on palju, seega hobid ja reisimine jätkuvalt prioriteediks (2 ndl ette otsustan, et lähen 2 nädalaks Keeniasse nt). Olen iga päev tänulik ja teadlikult õnnelik oma elustiili üle ja ei kujuta ettegi, kuhu siia veel laps mahuks.
Umbes sama, kui jõuad mingis keerulises arvutimängus viimasele levelile ja siis otsustad vabatahtlikult loobuda kõigest, mida teepeal kogunud oled, advanced relvad jm varustus 😀
Korrutan nagu alati seda, et kui lastele ja peredele loodud võimalused on olemas ainult paberil või siis ekstreemjuhtumite jaoks, siis ei ole meil tegelikult tuge olemas.
Logopeedi vajadus on väga tavaline teenusevajadus laste puhul. Ütleks, et üks kõige tavalisemaid. Mida loevad praegused ja tulevased lapsevanemad netist? Seda et isegi raha eest – suure raha eest – ei pruugi sa oma lapsele VÄGA vajalikku teenust saada, rääkimata sellest kui sul raha pole, et ise maksta ja loodad riigi peale.
Mida loevad praegused ja tulevased lapsevanemad laste vaimse tervise abi kättesaadavuse kohta? Et seda pole. Ja ei tule vist ka. Aga miks ma peaks lapse saama kui on oht, et akuutse terviseprobleemiga ma talle abi ei saa. Noorte vaimse tervise probleemid on aastaid jutuks olnud, see on süvenev probleem. See ei ole lihtsalt “ah, milleks muretseda kui see ei pruugi sinu lapsega juhtuda”. Aga kui juhtub? Kui minu laps on üks neist 2-3 lapsest IGA PÄEV, kes Tallinnasse haiglasse tuuakse, sest neil on elu lõpetamise mõtted? Ja riik laiutab käsi – vabandust, meil pole inimesi.
Riik tahab lapsi. Aga vot neile võimalusi ja abi ja tuge ei looda. Luuakse täpselt nii palju, et kui su laps on harju keskmine-normaalne, siis saad hakkama. Niipea kui lapsel on erivajadus – mis võib tänapäeval tõepoolest tähendada ainult logopeedi, siis oled kohe omadega üksi.
Aru ma ei saa kuidas oli võimalik, et armetutel 90ndatel said lapsed küll teatrisse, küll balletti vaatama, küll logopeedi juurde aga nüüd ei saa korraga kuhugi ega midagi.
Inimesed saavad endiselt lapsi, võib-olla see valik on kolme asemel kahe peal ja see valik on 30ndates mitte 20ndate alguses tihti. Ehk siis küsimus riigile on kuidas panna 30ndates paare saama 4 last kui nad 20ndates oleks saanud 2. Sest varem sünnitama normaalset inimest nagu hästi ei saa normaalses riigis kus on parematki teha. Üks probleem mida näen et väga raske on lapsi kasvatada ja keegi nagu ei aita ka. Teiseks muidugi töö ja karjäär kuigi sel puhul on juba ponnistusi tehtud ja kuigi vbla meeste karjääri pausi võiks veel kohustuslikumaks teha, siis muu suht töötab vist. Ja kolmas asi mis lükkab laste saamist edasi on eluaseme ja muu majandusliku kindluse puudumine. Ehk siis see vana hea rikkad saavad kogu kinnisvara probleem. Mingi väikse toetusega ühiskonna ebavõrdsust ei lapi.