Mann, wo sind deine Kinder?

Blaablaablaa. On mehed kes saavad lapsi, ehitavad oma kätega maja, tegelevad ettevõtlusega jne. Ja siis on hulk sihukesi tossikesi kellel on alati 100 põhjust miks midagi teha ei saa. A see on fine, alati on nii olnud.

Võta üks shot iga kord kui keegi siia midagi lastetuse teemal lingib.

Päris hea lugu. Loodan, et neil õnnestub lõpuks.
Endal vist vedas, sest kui üritama hakkasime, siis suht koheselt ka õnnestus. Olles nüüd kõrvalt kuulnud päris mitmelt tuttavalt, et ivf pidanud kasutama, tunnen, et päris vedamine, sest päris pikale on veninud mõnel enne kui õnnestunud.
Aga see bioloogiline kell on tõesti hirmus faktor.
Kui aega tagasi keerata saaks ja ma oma naisega varem kokku oleks saanud, siis ma oleks igaljuhul nooremana tahtnud last. Kuigi saime 29.aastaselt(naine 30), oleks tahtnud veel varem aga sellele järeldusele jõudsin alles peale seda kui laps sündinud oli.

Nüüd tahane 2 last ja hirmud on tegelt mul endal samad, mis olid enne esimest last. Kas saan hakkama, kui palju kulud suurenevad, kas enda jaoks aega leiab jne..

Õnneks suudan mõttes end 10.aastat edasi paigutada ja tean end nii palju, et ma tean, et ma kahetseks kui nende murede pärast asi tegemata jääks ja tegelt on see esimene laps kõvasti rohkem rõõmu kui muresid toonud.
Aga arusaadav on ka, et inimeste majanduslikud mured on päris mured ja kutsikavaimustusest päris lapsi teha ei maksaks.

Väga hea ja liigutav artikkel. Olen tänulik, et autor tõi ausalt oma mõtted ja tunded välja, ka siis, kui need olid ebaõiglased või ebasoovitavad – nt kergendus, kui naise kaks esimest rasedust katkesid. Naisena loomulikult lugesin kogu seda lugu Kristi kannatustest reaalse klombiga kurgus.

„Üksteise järel tabasid mind äratundmised. Näiteks see, et meie aeg on piiratud. 20-ndates eluaastates tundub elu igavene, et kõigeks on aega. Nüüd, 30-ndate alguses, sain aru, et igale poole ei jõua, mõned asjad on võib-olla olulisemad kui teised. Ja lapse saamine on üks neist.“

Minu meelest on see nii aus, et toodi välja, kuidas mees võib olla valmis lapsi saama alles 30ndates. See on minu meelest väga sagedane kogemus paarisuhetes, kus mees vähegi adub laste kasvatamisega seotud vastutust ja kohustusi, mitte ei suhtu lapsesaamisesse nagu võtaks kodulooma. 30ndate lõpus hakkavad aga naistel juba loomuliku rasestumisega esimesed probleemid tekkima. Rääkimata võimalusest saada 3 või enam last normaalse taastumisajaga raseduste vahel. Kas lahendus on valida vanem mees? Suhte kvaliteedi mõttes tahaks ju endavanust, sama põlvkonna ja sarnase mõttelaadiga inimest…

Hea põhjalik kirjeldus. Mu jaoks libiseti lapsendamisteemast liiga lihtsalt üle, argument oli vaid ‚ei soovi‘. Ühelt poolt soovitakse kulukat kunstviljastamist, teisalt pole kõik kodutud lapsed kodusid leidnud.

Tore artikkel küll, aga mina ei saa aru miks inimesed, kes tunnevad seda filosoofilist elu *point-i* laps saada, kuigi neil ei ole neid vahendeid, ei kasuta seda tungi hoopis ühiskonna parandamiseks ja kogu noorkonna elu edendamiseks.