Meinung eines Mannes, der in einem Geschäft arbeitet: Warum lassen manche Kunden ihre schlechte Laune an den Verkäufern aus?

See kui elatakse teenindaja/müüa peal välja näitab inimese rikutuse taset. Kõik need matsid kellel ei ole kultuuri ja kes positsioneerivad end selle käitumisega kui „prügid“.

Olen näinud kus pubis katsutakse ja kutsutakse lauda noori teenindajaid. Väga rõve vaatepilt. Nad arvavad, et nad oleks kui maailma nabad, tglt pole sentigi väärt.

Tuleb jääda inimeseks.

Eerik-Niiles Krossi sõnu kasutades, „munnid ja mölakad“.

Näed, kui eesti keeles neid sõnu poleks, ei saakski diagnoosi panna.

Samal põhjusel, miks osad klienditeenindajad/töötajad elavad oma paha tuju klientide peal välja – madal emotsionaalne küpsus ja puudulik kodune kasvatus.
Puuduliku enesereguleerimisoskusega inimesi on ikka mõlemal pool. Olen pidanud klienditeenindajana tegelema pahas tujus klientidega ja ka kliendina pidanud toime tulema ilmselgelt pahas tujus töötajaga. See, kas sa lased teise poole pahast tujust ennast mõjutada on väga palju ikka sinus endas kinni.
Erandiks on loomulikult olukorrad, mis lähevad ohtlikuks ja siin on juba tööandja kohustus tagada oma töötajale turvaline töökeskkond. Mulle näiteks väga meeldis, et minu abikaasa eelmises töökohas oli klienditeenindajal õigus lisada klient „musta“ nimekirja juhul, kui klient läks kas füüsiliselt või verbaalselt vägivaldseks (näiteks sõimamine, ropendamine või ähvardamine, mitte lihtsalt nähvamine).

Ülemust ei saa rünnata, naist/meest ja lapsi ka mitte….kuskil see potentsiaalne energia muutub nö kineetiliseks kas verbaalselt või füüsiliselt.

„Klient on kuningas kui klient käitub nagu ta oleks kõrgest soost“

Kes tere aitäh öelda ei oska ning oma ego koju ei jäta see peakski saama samasugust teenendust nagu tema tasemele kohane

Ega sileda ajuga jõmmidelt (ka naissoost) ongi palju oodata seda mõistmist, et ka klienditeenindaja võbi inimene olla.

Kõrvalt vaadates aga teevad ise ennast lolliks.

Ma olen küll maal üles kasvanud, kolhoosnikute perest ja traktorist olnud, kui ka ehedat sitta visanud.

Aga matslikust ma ei kannata! Kui inimene ise just ei palu.

Alles paar nädalat tagasi oli Peetri Selveris juhus, kus mingi teatud aktsendiga vene keelt kõnelev tropp hüppas kassas olevale prouale naglalt selga ja klähvis, et õlle hind on letis vale.

Ja päris ropult mölises.

Kuna olin just samas kassas esimene, siis üritasin tüübile selgeks teha, et naisterahvastega nii ei möliseta!

Tüüp kutsus mu välja ja ma olin muidugi nõus. Nagunii olin ju lahkumas.

Enne välisukseni jõudmist hakkas juba rahulikum jutt, et temal jääb nüüd õlle ostmata ja see ikka traagika.

Ma trampisin rahulikult oma masina juurde, panin koti toidukraamiga autosse ja küsisin viisakalt: kas löön sul siinsamas neerud lahti või eelistad mõnda muud kohta?

Ja siis järgnes rida vabandusi! 😀

Need ülbed jorsid on tegelikult tavalised kusikud, kes elavad oma alaväärsust klienditeenindajate peal välja.